Sensoorne deprivatsioon

Sensoorne deprivatsioon on olukord, kus ühe või mitme meeleelundi kaudu välismaailmast saadav andmehulk on märgatavalt vähenenud.

Eristatakse

  • osalist sensoorset deprivatsiooni,
  • täielikku sensoorset deprivatsiooni.

Osalise sensoorse deprivatsiooni korral blokeeritakse ainult mõne meeleelundi funktsioneerimine, nt suletakse silmad vms.

Täieliku sensoorse deprivatsiooni korral (kasutatakse ka mõistet sensoorne isolatsioon) püütakse blokeerida aistmine kõigis meeleelundites. Sensoorse isolatsiooni saavutamisel kerkivad esile eetikaprobleemid – kas uurimise eesmärgil on õigus sekkuda inimese füsioloogilistesse protsessidesse sellisel määral, et saavutatakse nn puhta aju seisund või sündroom: seisund, mil aju on eraldatud keskkonnast sellisel määral, et ajju ei saabu ühtegi välisimpulssi.

Lühiajalist sensoorset deprivatsiooni kasutatakse rahunemiseks, pikema kestusega deprivatsioon võib esile kutsuda rahutust, keskendumishäireid, hallutsinatsioone ja ebameeldivustunnet. Samuti võib pikema deprivatsiooni tagajärjel ajutiselt tekkida nägemis- ja kirjutamishäireid ning intellektuaalsete võimete langust.

Sensoorne deprivatsioon võib tekkida näiteks kaugsõiduautojuhtidel või pikki vahemaid läbivatel lenduritel. Sellistel juhtudel on kuulmis- ja nägemiselunditele antav signaal ühetaoline ja selle vältimiseks vajavad nad aju stimuleerimiseks ärritavat signaali.

Vaata ka muuda