Süsimikrofon on mikrofon, milles heli toimel mikrofoni membraanile toimub selle taha paigutatud söepulbri (grafiidipulbri) elektritakistuse muutumine heli toimel membraani poolt pulbrile avaldatava surve toimel.

Süsimikrofoniga on põhimõtteliselt võimalik saavutada heli võimendamist juhul kui toiteallikaga ühendatud süsimikrofoniga elektriahelas heli toimel tekkivate elektrisignaalide võimsus ületab mikrofoni membraanile rakenduva helisignaali võimsuse. Seda asjaolu ära kasutades õnnestus realiseerida laialdast praktilist kasutamist leidnud telefonside.

Sellega on süsimikrofon aga ka üks esimesi seadiseid, mida võib klassifitseerida elektroonika valdkonda kuuluvaks.

Sama asjaolu püüti ära kasutada ka esimestes kuuldeaparaatides, kuid nende puhul sai väga oluliseks hoopis see, et mikrofoni sai viia heliallikale oluliselt lähemale kui saaks viia kuulaja kõrva ja samal ajal sai elektriliselt reprodutseeritava heli allika (valjuhääldi või kõrvaklapi) tuua kuulaja kõrvale väga lähedale. (Lisaks kasutati mikrofoni ees veel ruuporit.)

Süsimikrofonid leidsid ligemale saja aasta jooksul laialdaselt kasutamist telefonsides, kuni nad 20. sajandi lõpuveerandil kaasaegsemate lahenduste poolt välja tõrjuti. Süsimikrofone kasutati ka esimeste stereofooniliste heliülekannete teostamisel 19. sajandi lõpul. Ka raadiosides ja raadioringhäälingus olid süsimikrofonid algperioodil kasutusel.