Loodusteaduse filosoofia
Loodusteaduse filosoofia (1966) on saksa-ameerika filosoofi Carl Gustav Hempeli (1905–1997) raamat, tema teadusfilosoofia vaadetest ja mõistetest.
Ta selgitab lihtsas ja selges keeles selliseid mõisteid ja teemasid nagu hüpotees, testimine ja kinnitamine, teaduslik seletus, teooria, mõistekujundus ja mõõtmise roll selles, loodusseadus, ühe teaduse "taandamine" teisele. Analüüse saatvad näited ulatuvad sünnitusabist vitalismiteooria ja biheivioristliku psühholoogiani.
"Loodusteaduse filosoofia" on kirjutatud kindla ajaloo ja eeldustega filosoofiiliselt lähtelt – igal teadmisväitel on tunnetuslikku sisu ning õigustatud teaduslikkuse pretensiooni vaid siis, kui sel on empiirilist sisu. C. Hempelit saab selle alusel pidada loogilise postivismi koolkonna mõtlejaks. Kuna Berliinis tegutsenud ringi nimi sisaldas mõistet empirism, siis nimetatakse teda ingliskeelses kultuuritraditsioonis loogiliseks empiristiks.
Raamat oli pikka aega teadusfilosoofia sissejuhatavate kursuste üheks põhivaraks. Hempel tutvustab empiirilist loodusteadust kui tunnetuslikku tegevust, mille eesmärk on tuvastada hüpoteesi meetodi abil seletuslikke ja ennustusvõimelisi seaduspärasid kogetavate nähtuste vahel ning ühendada need seaduspärad ühtseks maailmapildiks.[1]
3.–4. peatükis on illustreeritud hüpoteesimeetodi eri aspektid, 5. ja 6. peatükis on teaduslikud seletused ja teaduslik mõistmine. 5. peatükis selgitab Hempel oma kuulsat deduktiiv-nomoloogilist teadusliku seletuse mudelit. 7. peatükk sisaldab arutlust eriviiside üle, kuidas määratleda teaduslikke mõisteid. 8. peatükk on reduktsionismi küsimusest – kuivõrd on teadused üksteisele taandatavad.[1]
Kriitika muuda
Tekst mõjub pigem kirjeldava analüüsi kui filosoofilise arutlusena. Puudub selgelt sõnastatud tees. Napib filosoofilisele tekstile omast argumentatiivsust. Hempel toob küll palju (ja tabavaid) teadusloolisi näiteid, aga ei astu põhjalikumasse dialoogi näidete alternatiivsete filosoofiliste tõlgendustega, justkui neid ei olekski.[1]