Lohesurf

Lohesurf on ekstreemne veespordiala, kus sõitja liigub vee peal, seistes laual, mille küljes on tavaliselt 5–17 m² suurune tuulelohe.

Talvel toimub lohesurf lumel või jääl, seda nii mäesuuskade kui ka lumelauaga.

Ajalugu muuda

Tänapäevane lohesurfisport pärineb aastast 1995.

1800. aastatel kasutas George Pocock lohesid, et liigutada vankreid maa peal ja laevu vee peal, kasutades neljaliinilist juhtimissüsteemi – sama süsteemi, mis on tänapäeval tavakasutuses. Nii vankrid kui ka laevad olid võimelised purjetama ülestuult. Lohesid võis lennutada pikalt. Eesmärk oli luua lohejõud alternatiiviks hobujõule osalt selleks et vältida vihatud hobusemaksu, mis oli tol ajal kasutusel.

1903. aastal töötas lennunduspioneer Samuel Cody välja inimest kandva tuulelohe ja tal õnnestus ületada La Manche'i väin väikeses paadis, mida vedas tuulelohe.

1970. aastate lõpus arenesid loheliinid, kõigepealt Kevlari ja seejärel Spectra ja lohed muutusid paremini kontrollitavateks ja paranes ka efektiivsus. 1978. aastal ületas Ian Day "FlexiFoil" Tornado katamaraan lohe jõuga 40 km/h piiri.

1977. aasta oktoobris võttis hollandlane Gijsbertus Adrianus Panhuise esimese lohesurfi patendi. Patent oli "veespordi jaoks kasutades ujuvat surfilaua tüüpi lauda, kus piloot seisab püsti ja teda tõmbab tuul langevarju moodi seadmega, mis on kinnitatud tema trapetsi tüüpi rihma-rakmete külge." Kuigi see patent ei äratanud mingit kaubanduslikku huvi võib Panhuiset pidada lohesurfi kontseptsiooni autoriks.

1980. aastatel oli pidevalt õnnestunud katseid kombineerides lohesid kanuude, uiskude, suuskade, veesuuskade ja rulluiskudega.

1970-ndatel ja 1980-ndate algul töötas Dieter Strasilla Saksamaalt välja langevarjusuusatamise ja hiljem täiustas lohesuusatamise süsteemi kasutades isetehtud tiibvarje, mis lubasid piloodil sõita ülestuult ja mäest üles, samuti aga ka soovi korral õhku tõusta. Strasilla ja tema sõber Andrea Kuhn Šveitsist kasutasid seda leiutist koos kombinatsiooniga surfilaudadest ja isetehtud maabagidest. Üks Strasilla patente (u 1979. a) kirjeldas esmakordset täispumbatava lohe kasutamist lohesurfi jaoks.

Kaks venda, Bruno Legaignoux ja Dominique Legaignoux Prantsusmaa Atlandi ookeani rannikult töötasid lohesurfi jaoks lohesid välja 1970-ndate lõpus ja 1980-ndate algul ning patenteerisid täispumbatava lohe disaini novembris 1984. Disain oli sama, mida on paljud firmad hiljem kasutanud, et arendada oma tooteid.

1990. aastatel leiutas Peter Lynn Argyle'i pargis Ashburotnis Uus-Meremaal lohebagisõidu. Lynn ühendas kolmerattalise bagi tänapäevase madratslohe eelkäijaga. Lohebagisõit muutus üle maailma väga populaarseks ja 1999. aastaks oli müüdud üle 14 000 bagi.

Tänapäevase lohesurfi arendamine Roeselersite poolt Ameerikas ja Legaignoux' vendade poolt Prantsusmaal läks edasi paralleelselt lohebagidega.

Bill Roeseler, Boeingu aerodünaamik, ja tema poeg Cory Roeseler töötasid ja patenteerisid KiteSki süsteemi, mis koosnes veesuuskadest, mida vedasid kahe liiniga delta stiilis lohe, mis oli poomiga juhitav. KiteSki oli kaubanduses saadaval 1994. aastal. Lohel oli algeline veest üleslaskmise võimalus ja sellega sai sõita ülestuult.

Paljud peavad kaasaegse lohesurfi leiutajaks Cory Roeselerit. Esimest korda kasutas ta KiteSki süsteemi Mauil 1993. aastal.

1995. aastal Cory Roeseler külastas Peter Lynni Uus-Meremaal Clearwateri järve ääres Ashburton Alpine piirkonnas ja demonstreeris kiirust, tasakaalu ja ülestuule nurka oma "suusaga". 1990. aastate lõpus arendati Cory suusk üksikuks lauaks, mis sarnaneb surfilauaga.

1996. aastal demonstreerisid ja populariseerisid Laird Hamilton ja Manu Bertin lohesurfi Hawaii rannikul Mauis, samal ajal kui Raphaël Baruch USA-s Floridas eksperimenteeris purjelaua ja erinevate madratslohedega. Spordiala nimi muutus lennusurfist lohesurfiks.

1997. aastal töötasid Legaignoux' vennad välja ja hakkasid müüma läbimurdelise Wipika lohe kujuga lohesid, millel oli ette vormitud kuju täispumbatavate balloonidega ja lihtne valjaste süsteem, mis kinnitusid tiibade otstesse ja mis mõlemad tegid märgatavalt kergemaks vette kukkunud lohe uuesti üleslaskmise.

Esimene võistlus peeti Mauil 1998. aasta septembris ja selle võitis Flash Austin.

Alates 1999. aastast sai lohesurfist populaarne rahvaspordiala, kui spordiga liitusid purjelaudade tootjad Naish ja Neil Pryde. Ühesuunalistest laudadest, mis pärinesid purjelauast ja surfist sai üldlevinud lohelaua vorm. Alates 2001 ja sealt edasi said siledal veel sõitjate jaoks populaarsemaks kahesuunalised lauad, samal ajal ühesuunalisi laudu kasutati edasi lainetes sõidu jaoks.

2005. aastal töötas Bruno Legaignoux välja kaarja kujuga lohe, mis on litsentseeritud paljude lohetootjate poolt. Kaarlohed pakkusid kuni 100% jõu maha võtmist, mis tegi nad algajate ja mittekogenud lohesurfarite jaoks palju turvalisemaks. Esimene kaarlohe, mis laialdaselt kättesaadav, oli Cabrinha Crossbow.

2012. aasta mais kuulutati lohevõidusõit välja spordialana 2016. aasta Rio de Janeiro olümpiamängudel, asendades purjelauasõidu. Pärast ISAF-i peaassamblee hääletust (Dun Laoghaires Iirimaal) aga pandi purjelauasõit tagasi nii naiste kui meeste arvestusse. Seni ei ole mingit muud teadaolevat plaani lohesurfi olümpiasporti kaasata.

2013. aastaks oli loodud üle tosina erineva lohesurfi stiili, sealhulgas lainesõit, trikisõit, veelaua stiil, võidusõit, kiirus, allatuulesõit, hüppamine, õhustiil jne.

Nüüdseks on saadaval suur hulk erinevaid lohesid, mis sobivad erinevate sõidustiilidega, kaasaarvatud C-lohed, kaarlohed, deltalohed, hübriidlohed, madratslohed ja spetsiaalsed vaikse ilma lohed.

Lohesurfi varustus muuda

Jõulohed muuda

Illustratsioon täispumbatava esiservaga lohest (paremal), kaarlohest (vasakul) ja madratslohest (üleval)

Jõulohesid (inglise power kites) on saadaval peamiselt kahte tüüpi: täispumbatava esiservaga lohed ja madratslohed.

Täispumbatava esiservaga lohed muuda

Täispumbatava esiservaga lohed (inglise keeles leading edge inflatables, LEI kites) valmistatakse üldjuhul ripstoppolüestrist koos täispumbatava plastikust ballooniga, mis ulatub läbi lohe esiserva ja eraldi väiksemate balloonidega, mis on risti peaballooniga ja need moodustavad lohe raami. Täispumbatavad balloonid annavad lohele tema kuju ja annavad lohele ka ujuvuse kui see vette kukub. LEI-tüüpi lohed on tänu kiirele ja vahetule tunnetusele surfari liigutuste suhtes, kergele veest välja tulemisele pärast vette kukkumist ja elastsusele lohesurfarite seas kõige populaarsem valik. Kui LEI-tüüpi lohe kukub vette või vastu maad või on mõjutatud oluliselt lainete aktiivsusest võivad balloonid lõhkeda või laiali rebeneda.

2005. aastal töötati välja kaarlohed (tuntud ka kui LEI-tüüpi lohed) koos selliste funktsioonidega nagu näiteks nõgus tagaserv, madalam aerodünaamiline kaar ja sageli olid ka esiserva külge kinnitatud valjad. Need omadused lubasid lohe ründenurka rohkem muuta ja seega korrigeerida tekkivat jõu hulka palju suuremal määral kui eelmiste LEI-tüüpi lohede puhul. Nende lohede jõu saab täielikult maha võtta, mis on oluline turvaelement. Need katavad ka suurema tuuleulatuse kui võrdväärsed C-kujuga lohed. Võimalus muuta ründenurka teeb lihtsamaks ka uuesti käivitamise, kui lohe lebab pikali vees. Kaarlohed on populaarsed algajatest kuni arenenud tasemeteni. Enamik LEI-tüüpi lohede tootjaid töötas välja mingi variatsiooni kaarlohest 2006. aastaks.

Varajastel kaarlohedel olid mõningad puudused võrreldes klassikaliste LEI-tüüpi lohedega:

need võisid pöörduda pahupidi ja seejärel mitte enam korralikult lennata;
need võisid tõmmelda ja olla mitte nii stabiilsed kui peaks;
raskem poomisurve muudab nende lennutamise väsitavamaks;
hüppamisel puudus taganttõukeefekt.

2006. aastal arendati välja teise põlvkonna LEI-tüüpi lohed, mille puhul oli ühendatud peaaegu täielik jõu mahavõtmine lihtsa, turvalise taaskäivitamise suurema võimsusega ja vähenenud poomisurvega. Need nimetati hübriid- ehk SLE-lohedeks (Supported Leading Edge – toetatud esiservaga lohed). Lohed, mis on sobilikud nii algajatele kui ka ekspertidele.

2008. aastal tutvustas Naish uut lohe disaini oma Sigma seeria lohedega. Need lohed on SLE disainiga ja neil on unikaalne linnulennu kuju, millel lohe keskosa on tagapool, et panna suur osa purjepinnast veopunkti taha, millel oli Naishi sõnul mitmeid eeliseid.

2009. aastal ei näita revolutsioon aeglustumise märki. Valjastega lohed tunduvad rohkem kui C-tüüpi lohed ja 5 liiniga hübriidlohedel on parem jõu mahavõtmise võime kui kunagi varem. Üle kolmekümne firma toodab LEI-tüüpi lohesid. Deltalohede populaarsus kasvab alates 2008. aastast ja umbes 12 firmat pakub deltalohesid alates 2008/2009.

Aastatel 2009–2013 on lohede tehnoloogia jätkuvalt arenenud. Lohed on muutunud kergemaks, vastupidavamaks, lihtsamini käivitatavamaks ja turvalisemaks. Tootjad on jätkuvalt lisanud uusi turvaelemente. See on kaasa toonud üha rohkem uusi sõitjaid, nii noori kui ka vanu. 2013. aastal on vähemalt 20 suurt lohetootjat, kellest igaüks toodab enamasti mitut mudelit. Paljud tootjad on juba kolmanda või neljanda põlvkonna lohede juures.

Madratslohed muuda

Madratslohed on samuti peamiselt ripstop-nailonist koos õhu kambritega, et anda neile tõstejõud ja fikseeritud valjastega, et säilitada lohe kaarjas kuju, mis sarnaneb tiibvarju omaga. Madratslohede eelis on see, et nende balloone ei ole vaja käsitsi täis pumbata. See on protsess, mis võib täispumbatava lohe puhul võtta aega kuni 10 minutit. Madratslohed on kujundatud kas avatud või suletud kambritega.

Avatud kambritega muuda

Avatud kambritega madratslohed tuginevad pidevale õhuvoolule vastu sisselaskeventiile, et jääda täis pumbatud. Neid on aga praktiliselt võimatu uuesti õhku saada, kui nad vette kukuvad, kuna neil ei ole mingit võimalust vältida õhust tühjenemist ja nad ligunevad vees kiiresti läbi.

Suletud kambritega muuda

Suletud kambritega madratslohed on välimuselt peaaegu äravahetamiseni sarnased avatud kambritega lohedega. Välja arvatud see, et nad on varustatud sisselaskeventiilidega, et hoida õhku kambrites ja hoides seega lohe õhku täis (või vähemalt muutes õhu väljavoolu väga aeglaseks) isegi vette kukkudes. Vees taaskäivitamine suletud kambritega lohega on palju lihtsam. Liinidest tugevalt tõmbamine võimaldab neil üldjuhul uuesti õhku tõusta.

Lohe suurused muuda

Lohesid on saadaval suurustes 0,7–21 m² ja isegi suurematena. Üldiselt mida suurem on pindala seda rohkem jõudu lohel on. Lohe võimsus on otseselt seotud lohe kiirusega. Väiksemaid lohesid saab lennutada kiiremini tugevama tuulega. Lohesid on saadaval erinevate kujudega. Mõned lohed on ristkülikukujulised, teistel on teravamad otsad. Erinev kuju määrab lohe lennuomadused.

Kogenud lohesurfaritel on tavaliselt erinevate tingimustega sõitmiseks vaja kolm või rohkem lohekomplekti. Kaarlohede puhul võib piisata ka kahest lohest, kuna nende tuulevahemik on väga suur. Mõningad kogenud lohesurfarid kasutavad ainult ühte kaarlohet. Väiksemaid lohesid kasutavad kergemakaalulised sõitjad või tugeva tuulega sõitjad. Suuremaid lohesid kasutavad raskemad sõitjad või sõitjad kes sõidavad vaikse tuule tingimustes. Suurtel ja väikestel lohelaudadel on sama efekt. Mida rohkem tuulejõudu on saadaval, seda väiksema lauaga saab sõita. Üldjuhul läheb lohesurfi jaoks vaja ühte lauda ja ühte kuni kolme lohet (7–12 m² suurust).

Muu varustus muuda

Liinid on tehtud väga tugevast materjalist, sageli ülikõrge molekulmassiga polüetüleenist, et hakkama saada pidevat muutuva koormusega etteaimamatu tuule käes, samas hoides väikest ristlõiget, et minimeerida takistust. Liinide pikkus on üldjuhul 7–33 meetrit. Liinipikkustega eksperimenteerimine on lohesurfis tavaline. Liinid kinnitavad sõitja poomi lohe külge kasutades lohe servades olevaid nööre või valjaid. Enamik jõulohesid kasutab kolme-, nelja- või viieliinist seadistust. Viiendat liini kasutatakse abiks lohe taaskäivitamisel või lohe ründenurga reguleerimiseks.
Poom on täismetallist või komposiitmaterjalist juhtkang, mis kinnitub lohe külge liinide kaudu. Sõitja hoiab poomist kinni ja juhib lohet tõmmates seda otstest, mis omakorda põhjustab lohe keeramise päri- või vastupäeva suunas nagu jalgratta puhulgi. Üldjuhul kinnitatakse poomi küljes olev turva-aas (chicken loop) trapetsi küljes oleva konksu otsa. Enamikul poomidel on ka kiirvabastatav ohutuse süsteem ja kontrollrihm, millest reguleerida lohe ründenurka. Kuigi poomid tehakse tahtlikult võimalikult kerged peavad nad siiski olema ka väga tugevad. See teeb nad veest raskemaks ning üldiselt kinnitatakse vahust tehtud ujukid poomi külge, et hoida selle põhja vajumist. Poomid on üldiselt tehtud teatud kindla lohetüübi ja suuruse jaoks ning nad ei sobi tavaliselt kasutamiseks teiste lohedega.
Trapetsi tüübid on järgmised: istetrapets (koos jala silmustega), vöötrapets ja vesttrapets. Trapets kinnitab sõitja poomi külge. Kinnitades poomi trapetsi konksu külge võtab see sõitja kätelt suurema koormuse ja jaotab selle üle sõitja keha. See lubab omakorda teha hüppeid ja muid trikke, jäädes poomi kaudu lohe külge kinnitatuks. Kogenud sõitjate hulgas on kõige populaarsemad vöötrapetsid, kuigi istetrapetsid lubavad sõita sõitjale veelgi väiksema koormusega ning vest-trapetsid pakuvad lisaks nii ujuvust kui ka kaitset põrutuste eest. Lohe trapetsid on üsna sarnased purjelaua trapetsitega aga tegelikult on nad siiski erinevad. Kui purjelaua trapetsit kasutada lohesurfi jaoks siis tõenäoliselt puruneb see üsna kiiresti, mis omakorda võib põhjustada sõitjale vigastusi ja/või varustusest ilmajäämist.
Lohesurfilaud on väike komposiitmaterjalist, puidust või vahust tehtud laud. Saadaval on mitmeid erinevat tüüpi surfilaudu: ühesuunalised surfistiilis lauad, veelaua stiilis lauad ja hübriidlauad, millega saab sõita mõlemas suunas. Mõned sõitjad kasutavad ka standardseid surfilaudu, kuigi ilma jala-aasadeta läheb kõrgete hüpete tegemise võimalus kaduma. Kahesuunaliste laudadega on kõige lihtsam sõitma õppida ja need on ka kaugelt kõige populaarsemad lauad. Lohesurfilauad tulevad üldjuhul koos patjade ja jala-aasadega, mis lubavad sõitjal lihtsalt laua jala külge kinnitada ja eemaldada. See on vajalik tegemaks laud-jalast trikke ja hüppeid. Lohesurfilauad tulevad erinevate suuruste ja kujudega, et sobida sõitja oskuste, sõidustiili ja tuule ning vee tingimustega.
Kalipso on lohesurfaritel sageli seljas, välja arvatud sooja ilmaga ja vaikse tuulega. Tugevate tuultega vähendab loheusurfarite keha soojuskadu kalipso kandmine. Lühikeste varukate ja jalaosadega kalipsot (shorty) kantakse ainult kere kaitsmiseks ja täispikka kalipsot kaitsmaks ennast jahedate tingimuste vastu ja mereelukate nagu näiteks millimallikate eest aga samuti marrastuste eest juhul kui sõitja saab lohe poolt lohistatud. Talvel külmade ilmadega kasutatakse sõitmiseks ka haalarit ehk kuiva ülikonda.
Turva-konksnuga peetakse kohustuslikuks varustuse osaks. Korrosioonivastane roostevabast terasest tera on osaliselt kaitstud kaardus plastikust kattega. Seda saab kasutada, et lõigata läbi takerdunud või sõlme läinud loheliinid või selleks, et vabastada lohe juhul kui turva-vabastamise süsteem ei toimi. Mõned lohesurfi trapetsid on kohe varustatud väikese taskuga noa jaoks.
Kiiver on sageli lohesurfaritel peas selleks, et vältida peatraumasid. Kiivrid aitavad vähendada peavigastuste tõsidust ning samuti kaela ja selja lülisamba vigastusi.
Päästevest võib olla vajalik, kui lohesurfar kasutab turvalisuse huvides saatepaati või isiklikku veesõidukit. See on soovitatav ka lohesurfi jaoks sügavas vees, kui lohesurfar saab viga ja peab ootama päästjate saabumist.
Löögivest pakub mõningast kaitset löökide vastu keha piirkonda. Lisaks annavad nad natuke juurde ujuvust.
Surfilaua seorihm (i.k. leash) on rihm, mis kinnitab laua lohesurfari jala või mõnigate sõitjate puhul ka trapetsi külge. Sellest hoolimata mõningad surfikoolid ei soovita seorihmade kasutamist tagasipõrke ohu tõttu, st. rihm võib suure hooga laua surfarini tagasi tõmmata ja see võib põhjustada tõsiseid vigastusi või isegi surma. Üldiselt lohesurfarid kes seorihmasid kasutavad kannavad võimalike vigastuste vältimiseks ka kiivrit.
Signaalseadmed on kasulikud sellistel puhkudel, kui lohesurfarit on vaja päästa. See võib olla nii lihtne kui vile, mis on kinnitatud noa külge või helkur, mis on kinnitatud kiivri külge. Mõningad lohesurfarid kannavad hädaolukorras kasutamiseks kaasas veekindlas kotis mobiiltelefoni või raadiosaatjat.
GPS-seadet saab kasutada, et mõõta läbitud vahemaasid ja radu ning kiirust sõidu ajal.
Sõber on vajalik selleks, et aidata lohet üles lasta või alla võtta ning olla abiks hädaolukorras.

Sobilikud surfikohad muuda

Lohesurfi jaoks sobib iga asukoht, kus on järjekindel ja püsiv meretuul (5–15 m/s), suur avatud veekogu ja piisavalt ruumi lohede üleslaskmiseks. Enamasti harrastatakse lohesurfi mere või ookeani kallastel, tavaliselt randade läheduses, aga sellega saab tegeleda ka suurtel järvedel ja abajatel ning mõnikord ka jõgedel. Kuna lohesurf sõltub tugevasti tuuleoludest, siis teatud kohad kipuvad muutuma rohkem populaarseks ja lohesurfarite lemmikuteks.

Tuule hindamine muuda

Tuule tugevus ja lohe suurus muuda

Lohesurfarid muudavad lohe suurust ja/või lohe liinide pikkust olenevalt tuule tugevusest – tugevama tuule jaoks on vaja väiksemat lohet, et vältida ülejõuestatud olukordasid. Lohesurfarid määravad tuule tugevuse kasutades kas anemomeetrit või tavaliselt hinnates silma järgi nagu näidatud Beauforti skaalal.

Kõik nüüdisaegsed lohed, mis on mõeldud lohesurfi jaoks pakuvad võimalust lohe jõud maha võtta. Kasutades jõu maha võtmist, lohe ründenurk tuule suhtes väheneb, mille tulemusel lohe püüab vähem tuult ja väheneb lohe võimsus ehk tõmbejõud.

Tuule kiirus, sõitja kogemus ja kaal, laua suurus, lohe disain ja sõidustiil on kõik omavahel seotud ja mõjutavad lohe valikut.

Kogenud sõitja üldjuhul kannab kaasas erineva suurusega lohesid, mis on sobilikud tuule kiirusega. Tüüpiline lohesurfi varustus võib sisalda lohesid suurustes 8 m², 10 m² ja 12 m². Täpsed lohe suurused sõltuvad sõitja kaalust ja soovitud tuule tugevuse vahemikust.

Kaarlohedel on suurem tuuleulatus kui C-lohedel, nii et kaks lohet suurusega 7 m² ja 12 m² võivad moodustada efektiivse varustuse tuulte jaoks vahemikus 5–15 m/s, sõitja jaoks kelle kaal on 75 kg.

Tuule suund muuda

Otse või risti mere pealt randa kuni rannaga paralleelselt puhuvad tuuled on lohesurfi jaoks kõige sobilikumad. Maatuulte puhul tekib oht saada puhutud kaldast eemale, juhul kui peaks tekkima tõrge varustusega, varustuse kaotus või kontrolli kaotamine. Maatuuled on sobivad järvel sõitmiseks või siis, kui on saadaval päästepaat. Maatuuled ei ole aga üldjuhul eriti ühtlased, vaid väga puhangulised.

Sõidustiilid muuda

Arenemas on korraga mitmed erinevad lohesurfi stiilid, millest mõningad omavahel kattuvad.

Stiili nimi	Kirjeldus	Sarnased spordialad
Vabasõit e freeride	Vabasõit on täpselt selline nagu sa tahad, et see oleks ja see on ka kõige populaarsem lohesurfi sõidustiil. Enamik laudu, mis täna müüakse on samuti mõeldud just vabasõidu jaoks. Need on mõeldud sõidu nautimiseks ja uute tehnikate õppimiseks. Kõige sagedamini kasutatakse selleks kahesuunalisi laudu ja lohesid, mida on lihtne uuesti üles lasta ning millel on suur tuuleulatus.
Vigursõit e freestyle	Vigursõidu lohe ja laud on mõeldud kõrgete hüpete jaoks, et õhus oleks võimalik teha erinevaid trikke. Seda stiili kasutatakse ka võistluste jaoks ja see on sisuliselt vaba formaat, mis lubab kõike. Kasutatakse väiksemaid kahesuunalisi laudu ja lohesid, millel on hea tõstevõime ja pikk lennuaeg.
Lainesõit e wave-riding	Lainetes sõitmine on stiil, mis kombineerib lohelauasõidu surfamisega. Selleks on vaja kohti kus tekivad laineid. Enamik lohesurfareid kasutab ühesuunalist lauda (koos jala-aasadega või ilma), millel oleks piisavalt ujuvust ja piisavalt pöördeomadusi lainetel sõitmiseks. Paljud lohetajad kasutavad sellist surfilauda, mida on võimalik kasutada ka tavalise surfi jaoks (jala-aasad eemaldatud). Lohesurfar sõidab mööda laineid lohe järgi. Mõned sõitjad sõidavad laineid trapetsi konksu otsast lahti haagitult ja ilma jala-aasadeta. Jala-aasad hoiavad lohesurfari jalad kindlalt paigal ja määravad selle, kuidas raskus ja surve lauale üle kantakse. Tavasurfarid ei kasuta jala-aasasid ja saavad seega vabalt oma jalgu liigutada ja paigutada oma kaalu üle suurema ala laua peal, et sobitada see vastavalt vajadusele, mida nõuab lainetega koos voolamine. Lohesurfamist kasutades lauda ilma jala-aasadeta nimetatakse "aasadeta sõiduks". See lubab optimaalse jõudluse tagamiseks lohesurfari jalgadel vabalt laua peal liikuda. Lohesurfarid kes kasutavad jala-aasasid kasutavad tihti lohe jõudu, et paigutada ennast laine peale ja et kontrollida lauda. See tähendab, et nad loodavad surfamise jaoks lohe ja tuule, mitte lainete jõule.
Veelauastiil e wakestyle	Trikid ja õhulennud, kasutades wakepark'i jaoks mõeldud veelaua stiilis lauda koos jala-aasadega või saabastega. Võib sisaldada ka trikke ja hüppeid rampide pealt. Alguse saanud veelauasõidust. Sile vesi on sellise stiili jaoks ideaalne ja suurte kahesuunaliste laudade kasutamine, millel on suur kiik ja ka veelaua saapad on levinud. Sellist stiili kasutavad tavaliselt nooremad sõitjad.	Veelauasõit
Hüppamine e airstyle	Hüppamine, mis on ka vaieldavalt üks vabasõidu alagrupp, tähendab kõrgele hüppamist, et vajadusel teha trikke, mõnikord ka sooritades lohesõlmesid (kiteloop), et võita õhus olles lisa lennuaega. Tihti kasutatakse tugevama tuulega lühemaid liine ja väiksemaid lohesid ning C-tüüpi lohesid ja kahesuunalisi laudu. Selle stiili edasiarendus on Big Air, mille algataja Ruben Lenten ja kus sõitjad lähevad välja raju tuulega ja sooritavad ohtlike trikke nagu lohesõlmesid või veel täpsemalt megasõlmesid (megaloops).	—
Veeuisk	Veeuisk on aasadeta kahesuunaline laud, mis sarnaneb rulaga. Vajalik sile vesi ja veelauastiiliga sarnased tingimused.	Rulasõit
Rajasõit	Need on võidusõiduvõistlused – nagu jahisõit mööda rada, mis hõlmab nii kiirust kui ka taktikat. Kasutatakse eriotstarbelisi ühesuunalisi pikkade uimedega võidusõidu laudu. Mõned võidusõidulauad meenutavad purjelaudu. Kasutatakse ka foil-tüüpi laudu. Eesmärk on edestada teisi lohetajaid ja tulla võistlusel esimeseks.	Purjelauasõit
Kiiruse peale võidusõit e speed racing	Kiiruse peale võidusõit on stiil, mida harjutatakse kas ametlikel võidusõiduüritustel või mitteametlikult, tavaliselt kasutades GPS-seadmeid. Kasutatakse eriotstarbelisi ühesuunalisi laudu pikkade uimedega. Eesmärk on liikuda võimalikult suure kiirusega üle 500 meetri.
Pargisõit e park riding	Pargisõit sarnaneb väga veelauasõiduga. Sõitjad kasutavad veelauapargi takistusi, et sooritada nendel trikke.

Lohesurf vs. purjelaud muuda

	Lohesurf	Purjelaud
Kiirusrekord	103 km/h	102 km/h
Ülestuule võimekus	Kahesuunalise laua puhul umbes 70° tuule suunast või 42° efektiivsema hüdrofoil laua puhul. Mida rohkem lohesurfilaud liigub ülestuult, seda rohkem on vaja alumist külge vette suruda, et hoida ära külgpidi liikumist.	Umbes 45° tuule suuna poolt (tugeva tuulega) olenevalt sõitja oskusest. Purjelaua keskkoht jookseb paralleelselt sõidujoonega, kuna enamiku külgmistest jõududest maandab sabauim ja kantida ei ole eriti vaja. Tänu sellele on ülestuult kursid üsna kiired. Suurimad kiirused saavutatakse laia haardega.
Teooria	Mida kiiremini lohe liigub seda rohkem jõudu see tekitab. Kohapeal seistes ja aktiivselt lohe üles-alla liigutades võib tekitada kohe palju jõudu. Peaaegu alati on võimalik lohet liigutada palju kiiremini kui lauda. Lohe on väga dünaamiline. Sel põhjusel on lohedel ka nii suur tuuleulatus.	Puri ja laud liiguvad sama kiirusega. "Pumpamise" teel on võimalik ennast mõnikord glissi saada ka vaikse tuulega aga puri ja laud liiguvad ikkagi praktiliselt sama kiirusega. See on ka peamine põhjus miks purjelauaga tegelemise jaoks on vaja palju varustust.Varustus peab tuule tugevusega sobima palju täpsemini kui lohesurfi puhul.
Füüsiline koormus sõitjale	Lohe veojõud viiakse üle sõitjale läbi trapetsi sõlme, mis kinnitatakse trapetsi konksu külge. Konksu otsas olles kasutab sõitja lohe juhtimiseks musklijõudu ja kontrollib lohe jõudu lükates poomi enda poole ja endast eemale (olenevalt seadistusest võib olla vaja kasutada natuke jõudu). Olles "lahti haagitud" juhib sõitja lohet kasutades oma käsi ilma võimaluseta lohe jõudu maha võtta, mis võib olla väga väsitav. Üldiselt aga on lohesurf rohkem kerge kardiotreening.	Ilma trapetsita purjelauaga sõitmine nõuab suurt füüsilist pingutust, eriti tugeva tuulega. Trapetsiga sõites on kukkumisest toibumiseks või manööverdamiseks (jibe, tack) vaja trapets täielikult purje küljest lahti võtta, mis tähendab, et nii veo- kui juhtimisjõuga tuleb hakkama saada ainult musklite abil. Muskli jõu kasutamise vajadus väheneb, kui sõitja oskused paranevad säilitamaks laua kiirust suunavahetuse ajal. Ka tugeva tuulega võib sõitmine muutuda väga füüsiliselt kurnavaks lihtsalt tänu tuule tugevusele aga seda peetakse tavaliselt kehva varustuse või oskuste puudumise süüks.
Kukkumisest taastumine	Lohet on suhteliselt lihtne kukkumise ajal õhus hoida. Sõitja saab tõmmata ennast veest välja lihtsalt lohet liigutades. Lohe jõudu saab reguleerida muutes lohe ründenurka. Vaikse tuulega võib lohe kukkuda taevast alla vette ja sinna jääda.	Nõrga tuulega (glisseerimatutes tingimustes) peab purjelaudur laua peale saama ja tõmbama purje veest välja. Tugevama tuulega aga (glisseerimise tingimustes (olenevalt varustusest/sõitja kaalust/kogemusest umbes üle 4–5 m/s tuulega) on veestart parem valik. See tähendab seada laud ja puri tuule suhtes õige nurga alla, lastes tuulel tõmmata purje abiga keha veest välja laua peale ning seejärel uuesti jalad jalustesse tagasi astuda. Selle manöövri jaoks on vaja natuke vähem kui glisseerimistingimusi.
Suuna vahetamine (tacking and jibing)	Kahesuunalised lohesurfilauad (enamik lohesurfilaudu) on valmistatud kahesuunalistena. Kui sõitja tahab suunda vahetada, siis on vaja vahetada ainult lohe asukohta taevas. Laua ahtrist saab nüüd vöör, nii et jalad võib hoia patjadel rihmade vahel. Vette kukkumine ei ole samuti suur probleem, kuna isegi algajad sõitjad saavad üsna kiiresti ja vaevata teha uue veestardi kasutades lohet enda veest välja tõmbamiseks. Tänapäeval kasutavad paljud lohesurfarid ka ühesuunalisi laudu (laine- ja võidusõiduks). Nende laudade puhul on vaja laud vees ringi keerata ja see nõuab harjutamist.	Sõitjal on võimalus valida kas vahetada suunda pöörates laua esiosa läbi tuule (tack) või tagaosa läbi tuule (jibe). Mõlemal juhul muutub tuulepoolne serv ja sõitja peab vahetama jaluseid. Tugeva tuulega on ainuke võimalus suunda vahetada sooritada "carve jibe", mis on manööver, mida on vaja praktiseerida palju tunde, et sooritada seda ilma kukkumata.
Hüppamine	Lohesurfarid saavad ilma laine vajaduseta kasutada hüppamiseks oma lohet (kasutades seda kui tiibvarju). Hüppamine on suhteliselt lihtne aga võib olla ohtlik. Õhku tõusmine (hüppamine) võib juhtuda ka tahtmatult isegi algajatele, eriti muutliku tuulega või kiirete lohe liigutamistega, kui lohe võib sõitja veest välja õhku tõusta lohe suunda muutes.	Purjelauduril on vaja õhulennu tegemiseks vaja märkimisväärset liikumiskiirust ja ideaaljuhul trampliinlainet. Kui laine ei ole piisavalt suur, siis peavad sõitjad hüppe alustamiseks lööma alla laua saba. Tahtmatuid hüppeid esineb väga harva (välja arvatud üle lainete põrgates), kuna hüppamine nõuab sõitjalt aktiivset osalust. Hüppamiseks on vaja oskuseid ja neid suudavad üldiselt sooritada ainult kogenud sõitjad.
Vigurlend	Enamik vigurlende ja trikke (saba haaramine, täispööre, jne.) saab sooritada ilma lohe asendi muutmiseta õhus. Seega vigurlendude sooritamine on väga vähe erinev nende sooritamisest maa peal, kui trapets on kinnitatud mõnda fikseeritud punkti. Algajad võivad hakata suure ettevaatlikkusega harjutama mõningaid peamisi trikke pärast paari esimest nädalat või isegi päeva. See osa lohesurfist võib nõuda teatavat füüsilist pingutust.	Enamiku vigurlendudega aerodünaamika asukoht õhus kipub lennukiga sarnaselt dramaatiliselt muutuma. Mõningate vigurlendudega nagu täispööre peab sõitja hüppama piisavalt kõrgele, et lubada mastil täispikkuses alt läbi pöörata. Sageli riskid sõitja jaoks nende suhteliselt raskete kiiresti liikuvate varustuste (laud, mast, puri) poolt võivad olla märkimisväärsed. See ei sarnane ühegi tegevusega maismaal ja seega õppimiskõver on väga madal. Kuna vigurlennud on oluliselt keerulisemad kui hüppamine sooritavad neid ainult kõige kogenumad sõitjad ja saavad seega purjelaudurite seas tohutu lugupidamise osaliseks.
Vajalik liikumisruum	Vaba liikumisruumi on vaja vähemalt 50 meetrit ülestuult ja 30 meetrit allatuult. Tugevate tuulepuhangute poolt lendu tõstmine on reaalne oht, mis omakorda muudab lohesurfari kontrollimatuks purjelenduriks ja tekib risk saada visatud vastu allatuult asuvad objekte.	Kuna puuduvad loheliinid, siis ei ole üles- ega allatuult objektidest vaja vaba ruumi, välja arvatud võimalikud vees olevad loheliinid või õngenöörid, mis tähendab, et purjelaudurid ei pea muretsema tugevate tuulepuhangute pärast. Samuti nad võivad peatuda peaaegu kohe. Kogenud sõitjad teevad seda vette kukkudes (mõningase riskiga iseendale) samas kui algajad sõitjad (kes üldjuhul ei kanna trapetsit) võivad jõu purjest välja lasta kohe vabastades oma tagumise käe või lastes masti vette kukkuda. Risk põrgata vastu kõvasid objekte või teisi veesolijaid on seega minimaalne.
Õppimiskõver	Lohesurfi õppimiskõver on väga erinev purjelaua omast. Alguses võib lohe käsitlemist õpetada kaldal, kuna lohesurf tegelikult pärinebki kaldal lohetamisest. Kord aga vees olles on vaja instruktori poolt turvalist juhendamist kuni põhitõed on selged. Kui põhitõed on selged ja ollakse võimelised iseseisvalt sõitma on areng palju kiirem kui purjelaua puhul. Kukkumist taastumine on suhteliselt lihtne (lohed, eriti uuemad, jäävad üldiselt üles ja tõmbavad sõitja veest välja vähese vaevaga) ja ka suuna muutmine on lihtne isegi tugeva tuulega. Ülestuult jäämist loetakse üldiselt edasiarenenu tehnikaks. Vaikse tuulega sõitmine (<5 m/s) on samuti edasijõudnute tehnika: tuulest kiiremini liikudes võib iga väike viga tuua kaasa näilise tuule kadumise -> lohe kukub vette ja jääbki sinna.	Purjelauaga sõitmise õppimiskõver on astmeline. Arenedes läbi erinevate õppeprotsessi tasemete on see väga rahuldustpakkuv. Erinevus lohesurfist on see, et ohutult harjutada saab palju rohkem omaette. Alguses võib purje käsitlemist harjutada vees või maa peal. Kord vee peal olles on arenemiseks vaja palju harjutada. Kukkumisest taastumiseks on vaja rohkem vaeva näha. Sõitjal on vaja puri uuesti tuulde saada ja selleks on vaja tasakaalu. Suurte purjede üles saamiseks on mõnikord vaja palju vaeva näha. Vette kukkumine on osa kogemusest (eksperdid võivad sõita mitmeid päevi ilma kukkumata).
Varustuse turvalisus	Materjali rebenemise või õnnetuste puhul pakub lohesurfi varustus väga piiratud päästmise võimalusi. Lohesurfarid saavad sooritada enesepäästmise ja kasutada oma lohe, et purjetada tagasi kaldale. Viimane võimalus sõitja jaoks on lohe ja laud maja jätta ja ujuda kaldale.	Iga purjelaud lubab sõitjal hoida keha piisavalt veest väljas, et lükata edasi või vältida alajahtumist. Väiksemate laudade puhul võib olla uppumise vältimiseks vaja eemaldada mast laua küljest. Seega reeglina ei pea sõitja kunagi lauast loobuma. Purjelaua varustus on oma olemuselt ohutu kokkupõrgete suhtes, mis võivad olla tingitud kontrolli kaotusest. Liiga tugeva tuule korral saab sõitja purjest jõu maha võtta hetkega lastes tagumise käe lahti või lastes kukkuda purjel vette. Nii tehes peatub laud peaaegu kohe kuna puri toimib vees olla ankruna.
Varustuse transportimine	Lohe ja lohelaud mahuvad enamikku autodesse. Keskmine sõitja vajab tavaliselt kahte kuni kolme lohet ja ühte lauda, et sõita suure ulatuse erinevate tuultega. .	Purjelaua laud ja purje mast (isegi teleskoopiline) ei mahu enamikku autodesse ja neid on vaja transportida katuseraamil või haagisega. Kui need autosse mahutada, siis see välistab sageli teiste kaasreisijate mahtumisse autoosse. Mitmed erinevad purjed ja lauad (ja sageli ka mastid ja poomid) on vajalikud, et katta terve sõidetav tuuleulatus.

Ohud ja turvalisus muuda

Jõulohed on piisavalt võimsad, et tõmmata lohesurfarit sama kiirelt nagu paat tõmbab veelauasõitjat ja lisaks tõsta sõitja ka kõrgele õhku. Lohe võib aga muutuda kontrollimatuks ning see olukord võib olla väga ohtlik ja seda eriti rasketes ilmastikutingimustes. Lohe võib väljuda kontrollida alt näiteks pärast lohesurfari kukkumist või ootamatut tuulepuhangut.

Raskeid vigastusi on võimalik saada pärast õhkutõstmist, lohistamist, minemakandmist, allatuult viimist või sööstu, mis põhjustab kokkupõrke kõvade objektidega, kaasa arvatud liiv, hooned, maastik või elektriliinid või isegi löök piisava kiirusega vastu veepinda kõrgelt ülevalt kukkudes. Piisav kvaliteetne lohesurfikoolitus, ettevaatlik kogemuse omandamine ja pidev kaine otsustusvõime kasutamine ning turvavarustuse kasutamine peaksid tagama lohesurfiga tegeledes vähem probleeme.

Lohesurfi ohutusreeglid muuda

Mõnedes riikides on lohede lennutamise ja turvalisuse tagamise jaoks olemas seadused, mida võib kohandada ka lohesurfi jaoks.

Lohe üleval reegel – lohesurfar, kes on ülestuult (tuulele lähemal) peab hoidma oma lohe kõrgel, et vältida liinide ristumist allatuult sõitvate lohesurfaritega. Sarnaselt peab allatuult sõitev lohesurfar hoidma oma lohe madalal, et vältida liinide ristumist ülestuult sõitvate lohesurfaritega. See kehtib sõltumata sellest kas surfarid sõidavad samas suunas või üksteisele vastu.

Vaba liikumisruumi reegel – lohesurfar peab hüpates jätma vaba turvatsooni vähemalt 50 meetrit allatuult kuna hüppe ajal nad liiguvad allatuult. Sõitjal peab olema ka vaba turvatsoon hüppekohast 30 meetrit ülestuult, kuna tema liinid võivad puutuda kokku teise surfari lohe ja liinidega. On oluline silmas pidada ka muid potentsiaalseid ohtusid nagu näiteks inimesi, ehitisi, puid ja muid fikseeritud takistusi sõitjast allatuult ja külgtuult.

Lohesurfareid peetakse võrdväärseteks purjelaevadega, nii et kehtivad ka mõned standardsed purjetamise reeglid nagu näiteks:

Tüürpoordi reegel – kui lohesurfarid lähenevad vastupidistest suundadest, siis sõitja, kelle tuul puhub tüürpoordi (parem pool, parem jalg/käsi viib sõidusuunas) on sõidueesõigus. Lohesurfar, kellel tuul puhub vastupidi (vasak pool, vasak jalg/käsi viib sõidusuunas), peab andma teed teistele. Lihtsamalt öeldes tähendab see, et "hoia paremale" lohesõitjast, kes sõidab vastupidises suunas ja möödub vasakult.

Purjetamistermineid kasutades peab meremees või lohesurfar läbisõiduõigusega nõudma seda õigust (hoiatades teisi lohesurfareid) hüüdma "tüürpoord" väga selgelt ja õigeaegselt.

Muud paadisõidu reeglid nagu keelutsoonid, kaugus kaldast ja ujujatega arvestamine kehtivad samuti.

Terminoloogia ja žargoon muuda

Alajõuestatus (i.k. Underpowered) – seisund, kui lohes pole piisavat jõudu. See võib olla tingitud ebapiisavast tuulest, sõiduks liiga väikese lohe valikust, valesti seadistamisest, liiga väikesest lauast, tuule suunaga samas suunas voolavast vee hoovusest, ebapiisava kiirusega sõitmisest jne. Lohesurfar, kes pidevalt liigutab lohe üles-alla, on tavaliselt alajõuestatud.
Allatuulekas (i.k. Downwinder) – lohesurfireis (võib tegelikult olla kõigest paari minuti pikkune), kus lohesurfar alustab ühest punktist ja lõpetab teises, tema algsest asukohast allatuult asuvas punktis.
Allatuult – suund, kuhu poole tuul puhub. Kui sõitja seisab näoga allatuult, siis tuul puhub nende selja tagant.
Enesepäästmine (i.k. Self Rescue) – manööver, millega lohesurfar, kelle lohe on alla vette kukkunud, manipuleerib lohet nii, et see aitab tal kaldale tagasi ujuda. Sõitja üldiselt kerib liinid kokku kuni ta jõuab loheni, seejärel keerab lohe selja peale, nagu seda kantakse kaldal olles, aga nii, et tiiva tipp jääb tuule püüdmiseks kalda poole. See tiivaots toimib purjena ja aitab sõitjat kaldale tõmmata. Seda peetakse oluliseks manöövriks, mis tuleks kindlasti ära õppida.
Häbikõnd (i.k. Walk of Shame) – jalgsi ülestuult kõndimine asukohta, kust lohe algselt käivitati.
Jõud-maha (i.k. De-power) – lohe veojõu vähendamine, tavaliselt lohe ründenurka reguleerides. Enamik lohesid tänapäeval lubab sõitjal lisaks sõidu pealt poomi üles-alla liigutamisele lohet ka enne lohe lendulaskmist seadistada. Jõu vähendamine teeb lohe turvalisemaks ja kergemaks käsitleda. Mõningatel uutel lohedel, eriti kaarlohedel saab jõu praktiliselt täiesti nulli viia, mis annab neile tohutu tuulevahemiku.
Jõutsoon (i.k. Power Zone) – piirkond taevas, kus lohe kõige rohkem kergitavat jõudu tekitab. See on tavaliselt 0–60-kraadises vahemikus kaar allatuule suunas.
Kantimine (i.k. Edge) – laua kallutamine servaga vette. Kasutatakse sõidusuuna kontrollimiseks. Korralikult kantima õppimine on kriitiline õppimaks liikuma ülestuult. Kantimine on üks peamisi lohesurfi oskuseid ja see on üks asi, mis eristab lohesurfi purjelaua ja veelauasõidust. Lohesurfi uimed on üldiselt palju väiksemad ja mõeldud selleks, et hoida laud vees aga nad ei ole hädavajalikud. Kuna lohesurfilaudadel on väike kiik (i.k. rocker), siis sügavalt kantimine lubab laual toimida suure uimena. Veelauaga sõidul kasutatakse kantimist laua juhtimiseks aga lohesurfi juures ei juhi kantimine mitte üksnes lauda, vaid see on hädavajalik lohe juhtimiseks ja laua kiiruse kontrollimiseks. Allatuult lohe suunas sõitmine vähendab tohutult lohe jõudu ja aitab kontrollida ka laua kiirust.
Keha traalimine (i.k. Body Dragging) – ilma laua peal seismata läbi vee tõmbamine. See on varajane samm õppeprotsessis ja on soovitatav enne lauaga sõitu ja pärast treeninglohe lennutamist.
Konksuvaba (i.k. Unhooked) – lohesurfi sõidustiil, kus poomi aas (chicken loop) ei ole kinnitatud sõitja trapetsi külge.
Käivitamine (i.k. Launch) – lohe lendulaskmine. Lohe võib lendu lasta kellegi abiga või üksinda. Üldiselt on ohutum kasutada selleks kellegi abi.
Käevahetus (i.k. Handlepass) – trapetsi konksu otsast lahti ja õhus olles selja tagant poomi üleandmine.
Lohepainaja (i.k. Kitemare) – lohesurfi õnnetus või ohtlik äpardus. Lohepainaja võib olla surmaga lõppev.
Surmasõlm (i.k. Deathloop) – tahtmatult tekkinud olukord, kus lohe hakkab kontrollimatult tuuleakna jõutsoonis pöörlema. Sellises olukorras muutub lohe kiiresti kontrollimatuks, kuid olles jätkuvalt jõutsoonis veab sõitjat edasi. Üks lohepainaja kõige halvemaid stsenaariume, võib lõppeda tõsiste vigastustega või isegi surmaga, seda eriti kui peaks juhtuma kaldal. Võib juhtuda tahtmatult lohesõlme triki sooritamisel (poomi üks ots jääb trapetsi konksu taha kinni) või lohe valesti seadistamisel.
Lohesõlm (i.k. Kiteloop) – trikk, kus sõitja teeb lohega taevas läbi jõutsooni sõlme. Selle ekstreemne versioon on megasõlm (megaloop), kus sõitja sooritab hüppe alguses lohesõlme, üritades lohe viia tuuleaknas võimalikult madalale. Kõige agressiivsemate megasõlmed puhul võib sõitja olla hetkeks lohega samal horisontaalil või lohe isegi olla sõitjast meetri või paar allpool. Üks tehnilisemaid megasõlmlejaid on Poola sõitja Janek Gzregorzewski.
Maatuul – tuul, mis puhub kalda poolt veekogu poole. Ära kunagi sõida maatuulega ilma mingi päästevahendita, nt päästepaadita. See on muidugi mõnevõrra vähem oluline väiksemate veekogude peal.
Meretuul – tuul, mis puhub risti või otse merelt maa poole. Väljakutsuv olukord algajate jaoks, eriti kui merel on lained.
Näiline tuul (i.k. Apparent Wind) – lohe kiirus võrreldes ümbritseva õhuga. Kui sõita sirgjooneliselt, siis lohe näiline tuul on kombinatsioon tuule kiirusest ja lohe kiirusest ning üle veepinna sõitjast. Kuna lohe on aga väga liikuv, siis näiline tuul võib muutuda sõltuvalt sellest, kuidas lohet lennutatakse. Lohe jõudu saab tõsta andes talle mingi moel suurema näilise kiiruse, nt. lohe kiire liigutamisega, kiiremini sõitmisega või suurema nurga all tuulde sõitmisega. Kõik need variandid tõstavad näilist tuule kiirust.
Pakpoord (i.k. Port) – veesõiduki vasakpoolne külg vaadatuna pardal oleva, näoga vööri (esiosa) poole seisva isiku poolt.
Seniit – asukoht tuuleaknas täpselt lohesurfari pea kohal. See on neutraalne positsioon, kuhu lohe võib liikumise peatamiseks või enne liikuma hakkamist panna.
SLE (i.k. Supported Leading Edge) – toetatud esiservaga C-kujuline lohe, millel on täispumbatav esiserv. Antud hetkel kõige kaasaegsema disainiga lohe, mis võimaldab tohutut jõu mahavõtmist.
Surfistiil (i.k. Surfstyle) – lainesõit, kasutades surfilaudu. Ideaalsed tingimused on risti-kaldaga kuni risti-maatuul samas suunas kuhu laine murdub. Laudadega võib sõita koos või ilma jala-aasadeta.
Suur õhulend (i.k. Big Air) – ülikõrgete hüpete tegemine, kasutades lohe tõstejõudu. Hüpet toetab algstaadiumis tihti sõitja poolt hooga lainetipust ära tõukamine.
Tuuleaken – 120–180-kraadine kaar taevas sõitjast allatuult, kus lohet saab lennutada. Umbes üks neljandik kera pinnast. Kui sõitja seisab allatuult tasasel pinnal nagu näiteks merel, siis tuuleaken koosneb laias laastus kogu sellest alast, mida sõitja näeb, sõitja perifeersest nägemisest ühest küljest läbi silmapiiri teisele poole ja seejärel otse üle pea tagasi esimesele poolele. Kui sõitja kuidagi juhib lohe tuuleaknast välja – sõites näiteks allatuult väga kiiresti ja saates seejärel lohe kiiresti pea kohale ja kaugemale tahapoole, siis lohe pidurdub ja kukub sageli taevast alla.
Tüürpoord (i.k. Starboard) – veesõiduki parem pool vaadatuna pardal oleva, näoga vööri (esiosa) poole seisva isiku poolt.
Uuesti-käivitamine (i.k. Re-Launch) – üldine mõiste lohe uuesti veest õhku tõstmiseks peale maha kukkumist (maal või vees). Taaskäivitamist tehakse ilma kõrvalise abita ja see nõuab sõitjalt lohespetsiifilist protseduuri (vaata kasutatava lohe käsiraamatut). Pärast aastaid kestnud arengut on uuemaid lohesid nüüd palju lihtsam uuesti käivitada.
Veestart (i.k. Water start) – vees sõidu alustamine. Enamasti, eriti algajatel, toimub veestart nii-öelda vees istudes ja siis lohe alla tuuleaknasse tuues, kus lohe omandab tõmbejõu ja tõmbab seega sõitja veepeale püsti. Edasijõudnumad sõitjad võivad kasutada püsti veestarti, kus astutakse lohe aasadesse või lohe lauale ja kiiresti tuuakse lohe jõutsooni, et alustada vee peal liikumist. Väga edasijõudnud (ja mõnikord liiga hulljulged kogenematud sõitjad) kasutavad ka maastarti (land start), kus kaldal enamasti veelähedal sooritatakse lohega esmane hüpe otse vee peale, et niimodi sõitma hakata. Tihti kasutavad vee ja maa piiril maastarti sõitjad, kes sõidavad saabastega, sest vees on lohelauasaabastesse saamine keerulisem, kui maal.
Vabasõit (i.k. Freeride) – lohesurfi sõidustiil. Tavaline lohega sõitmine, mis ei hõlma trikke ega hüppamist. Peamine eesmärk on hästi kantida ja võime sõita ülestuult. Tavaliselt on selleks vaja lauda, millel on väike kiik (rocker).
Veelauastiil (i.k. Wakestyle) – lohesurfi stiil, kus sõitja tihti kasutab surfilaua peal sõitmiseks saapaid (mitte patju ja sidemeid), tagades selle, et ta jalad jäävad kogu aeg kindlalt ühe koha peale. See stiil on täiel jõul trikkide tegemiseks ja lohe hoitakse nii vee lähedal kui võimalik (üldiselt peetakse seda lohesurfarite poolt raskemaks ja stiilsemaks).
Vigursõit (i.k. Freestyle) – lohesurfi stiil, mis hõlmab trikke (või kombinatsioone trikkidest) kus sõitja hüppab veest välja ja kasutab suuremat kõrgust kasutades lohest tekkinud tõstejõudu. Vigursõidu jaoks on parem omada spetsiaalset varustust. "Suurt Õhulendu" seostatakse tavaliselt samuti vigursõiduga.
Õhuaeg (i.k. Airtime) – aeg, mis veedetakse hüppe ajal õhus olles. See võib olla märkimisväärselt pikk, 5–10 sekundit ei ole ebatavaline.
Ülekäimine (i.k. Overpowered) – olukord, kus lohes on liiga palju jõudu. See võib olla tingitud tuule tugevuse kasvamisest, valest lohe valikust (tingimuste jaoks liiga suur), valest seadistusest, liiga kiiresti sõitmisest jne. Kogenud sõitjad kelle lohe käib üle, võivad võtta sõitmiseks väiksema laua ja sellega teatud määral olukorda kompenseerida, kuigi surfarite seas on levinud omada ainult ühte lauda.
Ülepea lained (i.k. Overhead waves) – lained, mis on lainepõhjast kuni laineharjani kaks või rohkem meetrit üle pea.
Ülestuult (i.k. Upwind) – suund, kust poolt tuul puhub – tuule poolt, tuule poole.