Kultuuriväärtuste konserveerimine
Kultuuriväärtuste konserveerimine on pärandi säilimise tagamine järeltulevatele põlvedele. Konserveerimisega proovitakse tõkestada pärandi edasist hävimist, kindlustades tehniliselt selle konstruktiivseid, dekoratiivseid elemente, jättes need muutmata ning säilitades ajaloolise kihistuse. Professionaalne konserveerimine eeldab kõrge kvalifikatsiooniga erialaspetsialiste ja alusteadmisi konserveerimisfilosoofiast, teooriast ja ajaloost ning kultuuri, kunsti ja arhitektuuri ajaloost. Eriala lähtub kaasaegse keskkonnakäsitluse filosoofiast ja säästva arengu põhimõtetest. Konservaator tunneb kunsti- ja arhitektuuriväärtuste säilitamise, konserveerimise ja restaureerimise põhimõtted ning praktikat. Ta oskab koguda, selekteerida, analüüsida, sünteesida ja kriitiliselt hinnata erialast informatsiooni, uurida arhitektuuri-, kunsti- või muud pärandit, mõõdistada ja dokumenteerida ning hinnata objektide tehnilist seisukorda, nende ajaloolist ja esteetilist väärtust.[1] Cesare Brandi kirjeldab oma raamatus „Theory of Restoration“ restaureerimist kui "meetodit, milles kunstiteose väärtus seisneb selle materiaalses vormis ning ajaloolises ja esteetilises kvaliteedis mõttega säilitada see tulevikuks“.[2]
Eetikakoodeks muuda
Konservaatori töö lähtub eetikakoodeksist, mis puudutab standardeid, õigeid ning valesid käitumisviise ja hoiakuid. Üle maailma on välja töötatud mitmeid konservaatorite eetikakoodekseid ja juhiseid nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil.[3] Kultuuriväärtuste konserveerimine eeldab kolme põhilise eetikanõude järgimist:
- Minimaalne sekkumine. Kõik sekkumised peavad olema originaalist eristatavad, sekkumised peavad olema õigustatud.
- Sobivad materjalid ja tagasipööratavad meetodid. Tagasipööratavus on traditsiooniliselt kultuuriväärtuste konserveerimise peamine idee. Iga sekkuv töötlus peaks olema täielikult tagasipööratav nõnda, et oleks võimalik taastada objekti konserveerimiseelne seisund. Kuigi see kontseptsioon on eriala läbivaks juhtnööriks on seda ideed laialdaselt kritiseeritud [4] ning paljud suhtuvad sellesse kui hägusasse kontseptsiooni.[5]
- Dokumenteerimine. Kultuuriväärtuste konserveerimise oluliseks printsiibiks on kõikide sekkumiste võimalikult täpne kirjeldamine ja dokumenteerimine. Objekti konserveerimisel peetakse dokumentatsiooni enne sekkuvaid menetlustöid, tööde vältel ja pärast töötluseid.
Praktiline töö muuda
Kultuuriväärtuste konservaatori peamine eesmärk on vähendada objekti lagunemist ja vananemist. Praktilises töös kasutatakse nii sekkuvat kui mittesekkuvat lähenemist, tulenevalt objekti materjalist, kahjustustest ja konserveerimiseesmärgist.[6] Sekkuv konserveerimine on otsene tegevus, mis mõjutab objekti materjali, struktuuri, konstruktsiooni. Sekkuvaid meetodeid võib läbi viia nii esteetilistel kaalutlustel, struktuuri terviklikkuse ja stabiilsuse eesmärgil. Sekkuvad meetodid on näiteks: köidete märgpuhastus, tumenenud lakikihi eemaldamine maali pinnalt, seinamaalingute retušeerimine, tekstiilide toestamine jne. Sageli luuakse kompromisse esteetilise väljanägemise, originaal kujunduse säilitamise ja materjali omaduste vahel. Meetoditest olenemata on konserveerimise eesmärgiks aeglustada lagunemisprotsessi, säilitada võimalikult suurel määral objektiga kaasa käivat informatsiooni ja leida uusi eseme ajalugu või legendi täiendavaid ning toetavaid fakte.[6] Praktilise konserveerimisega paralleelselt toimub võimalikult põhjalik materjaliuuring ning teostele sobivate säilitamis- ja eksponeerimistingimuste kujundamine. Materjaliuuringuteks ja analüüsimiseks tehakse koostööd keemialaborite ja keemikutega. Kellega koos viiakse läbi erinevaid kvantitatiivseid instrumentaalanalüüse. Levinumad analüüsimeetodid konserveerimises on valgus- ja stereomikroskoopia, röntgenfluorestents (XRF), skaneeriv elektronmikroskoopia (SEM) , ATR-FT-IR spektroskoopia. Tänapäeva tagasipööratavuse printsiip võiks seisneda väheses sekkumises- piirates objekti kasutust, parandades säilitustingimusi ning pannes rohkem rõhku objekti uuringutele selleks, et tulevikus oleks võimalik teostada paremaid töötluseid. Sobiva konserveerimisstrateegia valik jääb konservaatori otsustada tulenevalt tema professionaalsest asjatundlikkusest arvestades objekti väärtuste, tähenduste, materjalide seisukorra ning objekti omanike huvidega.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ https://www.artun.ee/erialad/muinsuskaitse-ja-konserveerimine/erialast/.
- ↑ Cesare Brandi, Teoria del restauro; Rome: Edizioni di Storia e Letteratura, 1963: reprint, Turin: G. Einaudi, 1977.
- ↑ https://www.nps.gov/training/tel/Guides/HPS1022_AIC_Code_of_Ethics.pdf.
- ↑ Andrew Oddy and Sara Carroll (eds). 1999. Reversibility – Does it Exist? British Museum Occasional Paper Number 135. London: British Museum.
- ↑ Muñoz-Viñas, Salvador. 2005. Contemporary Theory of Conservation. Lk. 185. London: Elsevier/Butterworth Heinemann.
- ↑ 6,0 6,1 [1]