Didaktika ehk õpetamisteadus on pedagoogika haru, mis uurib hariduse ja õppetöö üldisi seaduspärasusi[1].

Iga teadus vajab oma uurimisala. Kasvatusteadusele ja didaktikale on selleks kasvatus ja õpetus. Teadus vajab ka mõistete süsteemi ja üldist või ise arendatud uurimismeetodeid. Samanimelistel mõistetel võib olla erinev tähendus (nt õppetund, õpilane jne) või sama tähendavatel mõistetel erinev nimetus (nt õpetaja, pedagoog, kasvataja, koolmeister). Kasvatusteadus ja selle osa-ala, didaktika, ei ole teistest teadusest sõltumatu.

Didaktika rajas 17. sajandil Jan Ámos Komenský[1].

Mõistet “didaktika” kasutati esimest korda juba 1612-13 aastatel sakslase Ratke tekstides ja 1657 aastal Comeniuse mainekas “Didactica magna`s”. Didaktikasse suhtutakse kui väheakadeemilisse teadusesse peamiselt selle tõttu, et seda sõna kasutatakse vääralt liiga kitsaste valdkondade kohta, nt kui räägitakse materjalide ja vahendite “didaktikast”. Tegelikult võib didaktika öelda vaid piisavalt laiade ja teooriale põhinevate alade kohta, nagu nt ainedidaktikad.

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Eesti entsüklopeedia veebis [1][alaline kõdulink] (vaadatud 12.09.2012)