Bombükool
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Bombükool on feromoonide hulka kuuluv ühend, mida eritavad looduslikult emase siidiliblika (Bombyx mori) röövikud partnerite ligimeelitamiseks.
| Bombükool | |
|---|---|
 Bombükooli struktuurivalem | |
| Kasutatakse SI-süsteemi ühikuid. Kui pole teisiti öeldud, eeldatakse normaaltingimusi. |
Bombükool avastati 1959. aastal ja selle avastajaks peetakse Adolf Butenandti.
Adolf Butenandti, Rüdiger Beckmanni ja Dankwart Stammi 1960. aastal avaldatud trükise kohaselt, mis põhines 20 aasta pikkusel uurimistööl, eraldati aine 500 000 süütu emase siidiliblika (Bombyx mori L.) paarilisest näärmest (Sacculi laterales) 12 mg alkoholi estrit 4'-Nitro-azobenzol-carbonsäure-(4)- esters, mille spetsiifilise mõju tõttu just isaste siidiliblikate käitumisele kirjeldasid autorid seda tõeliselt puhta suguferomoonina. Bombükooli keemiline valem on C16H30O.
"Ligimeelitamisalkohol" (Lockstoffalkohol) on autorite arvates primaarne alkohol.[1]
Bombükool on esimene feromoon, mille keemilised karakteristikud kirja pandi.
Eesti Ekspressi 2002. aasta "ninaseksi" avastamist kirjeldavas artiklis on feromooni avastuspaigaks emase siidiliblika kõhu tipuosas olev nääre.
Arvutused on näidanud, et kogu pauna tühjendus ühe pauguga võiks ligi meelitada ligi triljon isast.[3]
Bombükool toimib mitme liigi isastele. Lisaks siidiliblikatele ka Bombyx mandarina, Coloradia velda ja Hemileuca eglanterina meesisenditele.
Pauna eritised (saatja) on mõeldud sama liigi vastassugupoole tundlate kemosensoorsetele neuronitele tunnistamiseks ja käitumisjuhiseks (emaste tundlates vastavad retseptorid ja geenid puuduvad), mida ilmselt harilikult järgitakse, kuivõrd katsed inimese poolt siidiliblikate elupaikadesse pihustatud bombükooliga on näidanud, et neid võimalik sel viisil kohale meelitada ja vajadusel lõpetada.
Kohe, kui emane siidiliblikas väljub kookonist, eritab ta bombükooli ning isased on silmapilkselt temast vaimustuses, nende vaimustus tõuseb kiirelt ja väljendub iseloomuliku tiibade ripsutamisega.[4]
Feromoonile pani nime Butenandt siidiliblika ladinakeelse nime järgi.
Viited muuda
- ↑ Adolf Butenandt, Rüdiger Beckmann ja Dankwart Stamm, Über den Sexuallockstoff des Seidenspinners, II, Konstitution und Konfiguration des Bombykols[alaline kõdulink], Aus dem Max-Planck-Institut für Biochemie, München, (2. detsember 1960), veebiversioon (vaadatud 28.06.2016)(saksa keeles)
- ↑ Albert Gossauer: Struktur und Reaktivität der Biomoleküle, Verlag Helvetica Chimica Acta, Zürich, 2006, S. 134, ISBN 978-3-906390-29-1.
- ↑ Tiina Kaalep, Eestlane avastas ninaseksi, Eesi Ekspress, 20. veebruar 2002, veebiversioon (vaadatud 28.06.2016)
- ↑ Fred E Regnier, J. H. Law, Insect pheromones, veebiversioon (vaadatud 28.06.2016)(inglise keeles)
Välislingid muuda
- Y. Zotterman, Olfaction and Taste: Proceedings of the First International Symposium Held ..., 1962
Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Bombykol seisuga 28.06.2016.