Aleksandr Golitsõn (1773−1844): erinevus redaktsioonide vahel

[[1802]] nimetati Aleksandr Golitsõn [[Senat]]i ülemprokuröriks. [[1803]] sai temast Püha [[Pühim Sinod|Pühima Sinodi]]i ülemprokurör, kelle ülesandeks oli [[õigeusk|veneVene õigeusuÕigeusu kirikuKirik]]u asjade haldamine. Selle määramise juures oli kõige vastuolulisem see, et Golitsõn ise ei pidanud ennast üldse usklikuks inimeseks, hindas üle kõige [[valgustusajastu]] ideesid ja seltskondlikke lõbustusi ning heitis ise sageli nalja selle "kummalise juhuse" üle, mis ta Sinodi etteotsa viis. Tõenäoliselt oli Golitsõni määramise ainsaks põhjuseks asjaolu, et keiser soovis näha Sinodi juhina inimest, kelle peale ta võibvõis kindel olla.

Jätkates algul vabamõtlejana, ei arvestanud ta eriti teiste Sinodi liikmete arvamusega, kellest paljud olid [[konservatism|konservatiivsed]] [[piiskop]]id, kuid oli piisavalt tark, et vältida avalikku vastasseisu. Aja jooksul hakkas usuküsimustega tegelemine tema vaimsusele ja iseloomule mõju avaldama, ta muutus religioossemaks ja hakkas tundma teravdatud huvi [[müstika]] vastu.

[[1816]] sai Golitsõnist rahvahariduse minister ning [[1817]] kahe ministeeriumi ühendamisel usuasjade ja rahvahariduse minister. Uuele ametikohale lisaks säilitas ta varasemad kohustused, välja arvatud PühaPühima Sinodi ülemprokuröri amet.