Eesti Naisüliõpilaste Selts: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Eesti Naisüliõpilaste Selts''' (ENÜS) on loodud [[14. november|14. novembril]] [[1911]]. Selts taasasutati novembris [[1988]].
Tegu on vanima naisüliõpilasorganisatsiooniga Eestis. Seltsil puuduvad välismärgid ja värvivara. Kantakse ülikooli vana valgest sametist põhja ja tumesinise äärega üldmütsi, mida on tuntud ka Apollo tekli nime all.
Eesti Naisüliõpilaste Selts on üliõpilasorganisatsioon, mille eesmärgiks on liikmete igakülgne arendamine. Seltsi juhtmõteteks on rahvuslikkus, individuaalsus ja demokraatia. Oma eesmärki ellu viies on Seltsis alati oluliseks peetud oma liikmetes solidaarsuse ja tolerantsuse arendamist, avameelsust ja üksteise mõistmist ning iga üksikliikme omapära säilimise soodustamist.
Eesti Naisüliõpilaste Selts asutati 1911. aastal. Selleks ajaks oli Tartus loodud neli eesti mehi ühendavat akadeemilist organisatsiooni, kuid naisüliõpilased olid Tartu elus võrdlemisi uueks ja harjumatuks nähtuseks. Täieõiguslikeüliõpilastena naised ülikoolielus osaleda ei saanud ja diplomit neile ei väljastatud. Naise hariduse tipuks peeti gümnaasiumiharidust, kuid õppida oli siiski võimalik arsti- ja loodusteadusi õpetava Rostovtsevi Eraülikoolis ning Jassinski ajaloo-, keele- ja õigusteaduse Kõrgematel Naiskursustel. Naisorganisatsiooni asutamine oli sellel ajal aga midagi ennekuulmatut. Seda, et Jassinski ja Rostovtsevi naiskursustel osalejad kokku tulla julgesid plaaniga luua naisüliõpilasi ühendav Selts, tuleb lugeda ajajärku arvestades ääretult südikaks teoks.
Tollel ajal polnud ENÜSi ametlikult registreerida võimalik ning ka illegaalne koosolekute pidamine oli ohtlik. 1913. aastal otsustati hakata tegutsema „Noor-Eesti” raames Eesti Naisüliõpilaste Rühmana. Vähe sellest, et Seltsi ei tunnustatud ametlikult, ei olnud algusest kontaktist huvitatud ka tolleaegsed meesorganisatsioonid. 1916. aastal vahetati esmakordselt nimekirju EÜSiga ning 1917. aasta sügisel ka juba kõigi vanemate akadeemiliste organisatsioonidega.
Pärast Vabadussõda jätkati tegevust juba eesti keelses Tartu Ülikoolis ja 1919. aasta 14. novembril kinnitas Tartu Ülikooli valitsus lõpuks ka Seltsi põhikirja ja ENÜS sai täieõiguslikuks akadeemiliseks organisatsiooniks olles ainus naisorganisatsioon Eestis. Naiskorporatsioonide traditsioon sai alguse alles 1920. aastal, kui asutati korp! „Filiae Patriae” ning samal aastal lõi ENÜSist lahkunud rühm ENÜS Ilmatari.
1930. aastateks oli ENÜSil kindel positsioon teiste akadeemiliste organisatsioonide hulgas, tsiteerides frater liviensise Arvo Mägi mälestusi: "Eesti Naisüliõpilaste Seltsil oli sama positsioon naiste hulgas, mis Eesti Üliõpilaste Seltsil meeste hulgas. See oli küllaltki suur ja vabameelse hoiakuga. Liikmete kombed ja "moraal" ei etendanud nii suurt tähtsust, kui naiskorporatsioonides."
1. augustil 1940 andsid Nõukogude okupatsioonivõimud käsu likvideerida kõik üliõpilasorganisatsioonid ning siis algas varjusurma ajajärk ka ENÜS-i ajaloos. Sõja käigus emigreerunud lõid koondised oma uutes asukohamaades Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias ja Suurbritannias.
Nõukogude Eestis hakati võimaluse piires salaja koos käima: alguses kohtuti ettevaatlikult väikeste rühmadena kohvikutes, hilisematel aegadel julgeti juba suuremal arvul kokku tulla, näiteks koguneti üksteise kodudes sünnipäevade nime all, tähistati aastapäevi, korraldati suvepäevi.
Ajal, mil Eesti oli okupeeritud, sai ENÜS-ist ülemaailmne organisatsioon, mis tegutses samadel alustel ja samade ideaalide kohaselt kui kunagi Eestis. Väliskoondiste roll ENÜS-i ajaloos on äärmiselt oluline – tänu neile on tagatud ajalooline järjepidevus ja elus hoitud olulised traditsioonid.
ENÜS-i taasasutamise idee levis 1988. aasta sügisel algul ajaloo- ja hiljem ka filoloogiatudengite hulgas. Motiiviks oli ka igatsus sõdadevahelise vabariigi järele: tollane akadeemilistes üliõpilasorganisatsioonides valitsev vaba ja intellektuaalne vaim tundus peaaegu muinasjutulisena. Seltsi taasasutajad tutvusid organisatsiooni ajalooga ja võtsid ühendust vilistlastega, kes tundsid taasasutamise idee üle siirast heameelt, kuid suhtusid samas neisse plaanidesse suhteliselt ettevaatlikul, kuid pikemate mõttevahetuste käigus leiti peagi ühine keel. ENÜS-i taasasutamispäevaks loetakse 14. novembrit 1988.
Tänapäeval teadvustatakse ENÜS-is tugevalt seltside ja korporatsioonide põhimõttelist vahet.
Eelkõige väljendub see erinevus hierarhia ja range kasvatuse puudumises, ka igapäevases seltsielus rõhutatakse demokraatiat kui inimestevaheliste suhete avatust ja arvamuse kujundamise vaba voli, sallivust ja liberaalsust. Kui võtta arvesse naiste jaoks avatud organisatsioone, siis võib ENÜS-i vaadelda kui keskteed korporatsioonide ja seltside vahel. Ühesoolise organisatsioonina on ENÜS segaseltsidest põhimõtteliselt erinev ja neist mõneti rangem, kuid korporatsioonidega võrreldes siiski tunduvalt vabameelsem. Nii kuulubki ENÜS ühest küljest naisorganisatsioonide perre, kuid teisest küljest üliõpilasseltside hulka.
Seltsil pole oma ametlikke välismärke. Enne okupatsiooni kanti tolleaegset üliõpilastmütsi sarnaselt teistele tudengitele. Teistest eristava tunnusena võeti müts esmalt kasutusele väliskoondistes ning sinise äärega ja valge põhjaga mütsi kannavad Seltsi liikmed ka tänapäeval. Ametlike välismärkide puudumine eristab Seltsi enamikest akadeemilistest organisatsioonidest ja rõhutab liikmete individuaalsust.
ENÜS-i liikmed on väga eripalgelised nii teadmiste kui isiksuseomaduste osas, igaüks näeb ilmselt ka Seltsi ennast erineval moel, kuid kõiki liikmeid seovad ühised väärtused ja põhimõtted - ideaal haritud ja edasipüüdlikust eneseteadlikust eesti naisest.
▲Põhimõtted: individuaalsus, demokraatia, rahvuslikkus.
| |||