Nende sündmuste tagajärjel kehtestas [[Moskva]] nn [[Brežnevi doktriin]]i: NSV Liit deklareeris, et juhul kui mõnes [[Ida-Euroopa]] riigis on
sotsialistlik süsteem hädaohus, on Nõukogude Liidu püha kohus sekkuda ja seal kord taastada. Seega anti kõigile Ida-Euroopa sotsialistlikele riikidele märku, et NSV Liiduga kooskõlastamata reformid lämmatatakse kas või relva jõul.
Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei Keskkomitee tagandas 1968. aasta jaanuaris oma esimese sekretäri Antonin Novotny. Aprillis kuulutas partei uus juhtkond eesotsas Alexander Dubcekiga välja ulatuslike reformide kava. See tekitas NSV Liidu ja teiste kommunistliku bloki riikide juhtides suurt ärevust.
1968. nn Praha kevade reformid nägid ette riikliku plaanimajanduse täiustamist turumajanduslike reeglitega ning sõnavabaduse kehtestamist, sealhulgas tsensuuri tühistamist. Ideoloogilisest kontrollist loobumine tundus Nõukogude juhtkonnale eriti ohtlik.
Ülestõusu Prahas ei toimunud (erinevalt Ungarist 1956. aastal). Keegi ei üritanud vallutada kommunistliku partei linnakomitee hoonet, keegi ei kippunud julgeolekutöötajate elu kallale. Ikkagi viisid NSVL ja tema liitlased Varssavi paktist Tšehhoslovakkiasse oma väed(operatsioonis osales 4600 tanki ja 165 000 sõdurit, hukkus umbes 120 inimest), tagandasid mässulise kommunistliku partei juhtkonna ning lõpetasid katsed reformida sotsialismisüsteemi.
Punatähtedega tankid Praha tänavatel, relvitu rahvahulk protestimas „liitlaste” sissetungi vastu – selliseid telekaadreid näidati kõikjal üle maailma ning need õõnestasid NSV Liitu ja kogu sotsialismileeri prestiiži veelgi. Ärevaks sihnaalik kommunistidele oli Praha kevade ajal sageli kõlanud loosung: „ Tänu sotsialismile on Tšehhoslovakkia progressirongst maha jäänud!”. Rahvusvaheline üldsus mõistis sellise NSVL poolse sekkumise hukka. Samas midagi otseselt ette ei võetud, takistamaks seda või aitamaks Tšehhoslovakkiat. Ööl, mil väed riiki sisse viidi, nõudsid USA, Kanada, Paraguai, Taani ja Inglismaa ÜRO Julgeolekunõukogu koosolekut.
