Slobodan Milošević: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P robot Adding: eu:Slobodan Milosevic |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:Milosevic1979.jpg|thumb|Slobodan Milošević, 1979]]
'''Slobodan Milošević''' [slob'odan mil'ooševitš] ([[serbia keel|serbia]] ''Слободан Милошевић'' [[20. august]] [[1941]] [[Požarevac]] – [[11. märts]] [[2006]] [[Haag]]) oli [[Jugoslaavia]] ja [[Serbia]] poliitik.
Milošević oli abielus [[Mirjana Marković]]iga, kelle mõju abikaasale ning kontakte [[Tito]] võimuešelonidega peeti märkimisväärseteks. Miloševićil ja Markovićil on kaks last -- Marija ja Marko.
Aastatel [[1989]] – [[1997]] oli Milošević Serbia, aastatel 1997 – [[2000]] Jugoslaavia president, juhtides ühtlasi [[Serbia Sotsialistlik Partei|Serbia Sotsialistlikku Parteid]] alates selle rajamisest 1990. aastal. Sotsialistliku partei eellase, [[Serbia Kommunistlik Partei|Serbia Kommunistliku Partei]] liidriks tõusis Milošević [[1987]]. aastal.
Parteijuhiks kerkis aparatšikuna tegutsenud Milošević 1980-ndate lõpu natsionalismipuhangu turjal. 1987. aasta kuulsas kõnes [[Priština]] lähistel oli ta albaanlastest korravalvuritelt nuuti saanud serblastele kuulutanud, et "Nüüdsest peale pole kellelgi õigust teid peksta!".
Miloševići süüks pannakse Jugoslaavia vabariikide vahel tekkinud pingeid, mis viisid riigi lagunemisele. Milošević seisis vastu [[Sloveenia]] ja [[Horvaatia]] autonoomiataotlustele ning 1991. aasta juunis kuulutasid need endid iseseisvaks. Milošević leidis, et lagunevas Jugoslaavias tuleb piirid ümber korraldada. Järgnes sõjategevus, mis Sloveenias kestis kümme päeva, Horvaatias aga 1992. aasta jaanuarini, nõudes 20 000 inimelu. Pool miljonit põgenes kodudest. [[ÜRO]] vastas majandussanktsioonidega Serbiale.
1991. aasta septembris kuulutas end iseseisvaks ka [[Makedoonia]] ja 1992. aasta aprillis [[Bosnia ja Hertsogoviina]]. Viimasele vastasid iseseisvushääletust boikoteerinud Bosnia serblased relvavõitlusega. Verine sõda kestis üle kolme aasta. Serblasi süüdistati ulatuslikes sõjakuritegudes, Serbia omandas paariariigi maine.
1995. aastal, pärast Horvaatia vastulööki ja võitu serblaste [[Krajina vabariik|Krajina vabariigi]] üle, edukat rünnakut Bosnia serblastele ning [[NATO]] õhurünnakuid, nõustus Milošević läbirääkimistega ja kirjutas alla [[Daytoni rahuleping|Daytoni rahuleppele]]. Milošević loobus Suur-Serbia ambitsioonist, taotles rahusobitaja mainet ja saavutas selle, et muist Serbiale kehtestatud sanktsioone tühistati.
1996. ja 1997. aasta talvel tulid serblased tänavatele protestima võimude katsete vastu võltsida kohalike omavalitsuste valimiste tulemusi. Esialgu peksti need laiali, kuid kolme kuu möödudes andis Milošević opositsioonile järele.
1997. aasta suvel valis parlament Miloševići, kellele põhiseadus kolmandat ametiaega Serbia presidendina ei võimaldanud, Jugoslaavia presidendiks.
Järgneval aastal arenes [[Kosovo]] iseseisvusliikumine relvastatud vastasseisuks Jugoslaavia armeega. [[ÜRO Julgeolekunõukogu]] ja NATO survel tõmbas Milošević muist armeejõududest Kosovost välja, kuid keeldus Kosovole autonoomiat andvast rahuleppest ning alustas 1999. aasta märtsis ulatuslikku rünnakut [[Kosovo Vabastusarmee]] vastu. NATO vastas õhurünnakutega Serbiale, Milošević omakorda nõudis Kosovo etnilist puhastamist, sundides sajad tuhanded põgenikuteele. Maikuus esitas [[Haagi tribunal]] Miloševićile süüdistuse sõjaroimades ja inimsusevastastes kuritegudes. Juunis alistus Milošević pommikampaaniale ja tõmbas väed Kosovost välja. Sanktsioonide all kannatavas Jugoslaavias asus suuremat autonoomiat taotlema [[Montenegro]]. [[Bill Clinton]] andis [[Luure Keskagentuur]]ile volitused tegutseda Miloševići võimult tõukamise nimel.
2000. aastal lasi Milošević kohendada põhiseadust võimaldamaks enesele veel kahte ametiaega. Ka nägid muudatused ette presidendi otsevalimist. 24. septembril toimunud presidendivalimised ta aga kaotas [[Serbia Demokraatlik Opositsioon|Serbia Demokraatlikule Opositsioonile]], kaheksateistkümnest parteist koosnevale koalitsioonile, mida juhtis [[Vojislav Koštunica]]. Milošević ei tunnistanud kaotust kuid astus massimeeleavalduste järel oktoobris tagasi.
Milošević vahistati 1. aprillil [[2001]]. 28. juunil andis Serbia valitsus Miloševići välja [[Haagi tribunal]]ile. Milošević suri vangistuses 2006. aastal.
{{algus}}
| |||