Amalie Konsa: erinevus redaktsioonide vahel

'''Amalie-Luise Konsa''' (õieti ka '''Amalie-Luise Konts''', lavanimega '''Brigitta'''; [[10. märts]] [[1873]] [[Raadi vald]], [[Tartu maakond]] – [[19. juuli]] [[1949]] [[Tartu]]) oli eesti"Vanemuise" näitlejanäitlejanna. Teda on nimetatud eesti teatri vanaemaks. [[1886]]. aastal alustas Amalie Konsa laulmist [[Vanemuine|"Vanemuise"]] lavakooris, kuid hiljem näitles jube [[August Wiera|Wiera]] ja [[Karl Menning|Menningu]] truppides.

Juba [[1886]]. aastal (13-aastaselt) liitus Amalie Konsa [[Vanemuine|"Vanemuise"]] seltsi kooriga. Näitlejana debüteeris aga alles 1895. aastal [[August Wiera]] trupis, kui ühel suvepeol mängiti [[Tallinn]]a autori A. Hamanni algupärandit "Kaks kosilast". Kuna näitelaval esinemist peeti tollal ühiskondlikult alaväärtuslikuks tegevuseks, siis võeti halvustamise kaitseks endale [[varjunimi]]. Amalie Konsa võttis endale varjunimeks Brigitta.

[[1903]]. aastal juhtus aga õnnetus – senine seltsimaja põles maha. Teatritegevus langes seejärel varjusurma, sest kogu energia ja kapital oli suunatud uue teatrimaja ehitamisse. Wiera trupp tegutses siiski mõnevõrra edasi, andes suvel seltsi aias üksikuid etendusi, kuid peagi pudenes laiali.

Mõnda aega elas ta oma poja juures [[Sindi]]s, aga lootis siiski edasi, et ühel päeval kutsutakse ta teatrisse tagasi. [[1944]]. aastal tegigi seda [[Kaarel Ird]]. "Vanemuisest" oli selleks ajaks saanud juba nõukogude teater.

"Vanemuises" mängis Amalie Konsa kuni oma ootamatu surmani [[1949]]. aasta [[19. juuli]]l – abimajandis toimunud peolt tagasi tulles toimus avarii, mis nõudis Amalie Konsalttemalt elu.

Hiljem kehastas ta laval peamiselt emasid ja vanaemasid, memmekesi ja eidekesi. Nendes avaldus kogu tema anne täies jõus. E. Türk meenutab: "Mida lihtsam oli näidendis autori poolt loodud ema kuju, seda sügavamalt Konsa seda haaras."<ref> Türk, Eduard 1964: "Sinilindu püüdmas: teatrimälestusi". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn. lk 120 </ref>

Kõige eredamalt mäletavad Konsa kaasaegsed kaht tema rolli, milles ühes ta kehastas ema ja teises vanaema.

Esimene nendest kahest suureks mängitud rollist on H. Heijermansi näidendi "Lootus õnnistuse peale" detailsusteni jäädvustatud Kniertje. "Lausa vapustavalt mõjus A. Konsa tummstseen näidendi lõpus. Kniertje saab laevakontoris teada oma teise poja hukkumisest merel laevaõnnetuse tagajärjel. Nähes õnnetut Kniertjet, püüab laevaomanik Boss, kes teenis vana laeva põhjaminekult soliidse kindlustussumma, teda lohutada: patsub julgustavalt õlale ja teatab, et Kniertje võib laupäeval Bosside korterit koristama tulla. Bossi proua on aga nii armuline, et annab eidekesele kahe kaotatud poja eest paar lõunast üle jäänud külma kotletti."<ref> Kask, Karin 1970: Teatritegijad, alustajad : Eesti teatrilugu, [lõpmatus] – 1917". Eesti Raamat, Tallinn. lk 157 </ref> Ja E. Türk lisab : "Ning siis algas meie andeka teatrivanaema suurstseen. Hoides kausikest kramplikult värisevate käte vahel, tõusis ta aeglaselt-aeglaselt püsti, seisatas tükk aega näoga publiku poole – ei mingit miimikat, nägu kui tardunud surimask... siis hakkas pikka-pikka välisukse poole minema. Sinnani oli ainult 3-4 meetrit, kuid selle distantsi läbimine kestis ligi 2 minutit. Nii saalis, laval kui ka lava taga valitses surmvaikus... Oli tunda nagu igaviku hõngu... Kogu stseeni kohal aga hõljus terav süüdistus sotsiaalse ülekohtu vastu..."<ref> Türk, Eduard 1964: "Sinilindu püüdmas: teatrimälestusi". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn. lk 121 </ref>