Erinevus lehekülje "Presidentaalne vabariik" redaktsioonide vahel

P
kopipeist
(Uus lehekülg: Presidentaalne (dualistlik) vabariigile on iseloomulik presidendi oluline roll riigiorganite süsteemis: ta on korraga riigipea ja valitsusjuht. Peaministri ametipost sellistes vabari...)
 
P (kopipeist)
{{kopipeist|allikas=http://64.233.183.104/search?q=cache:4HyfhsDRvmgJ:koit.pri.ee/riigi_vormid_erinevates_maades.doc}}
 
Presidentaalne (dualistlik) vabariigile on iseloomulik presidendi oluline roll riigiorganite süsteemis: ta on korraga riigipea ja valitsusjuht. Peaministri ametipost sellistes vabariikides puudub. Valitsus moodustatakse väljaspool parlamenti, st. president nimetab tema liikmed sõltumata parlamendist (USA-s senati heakskiidul); ministrid on kohustatud presidendi poolt etteantud poliitikat; nad on vastutavad presidendi ja mitte parlamendi ees. Parlamendil on õigus avaldada valitsusele või selle üksikutele liikmetele umbusaldust, kuid see ei too kaasa nende tagasiastumist. Presidentaalses vabariigis valitakse riigipea parlamendist sõltumatult; või siis erilise valijameeste kogu (USA), või otsestel valimistel valijate poolt (sellist korda kasutatakse Mehhikos, Venetsueelas, Kolumbias jt. ladinaameerika maades). Sarnasel valimisel saavad valitud riigipead “rahva otsese mandaadi”, mis lubab presidendil ja tema valitsusel teatud olukordades seista parlamendi vastu: presidendil on parlamendis vastuvõetud seadustele edasilükkava veto õigus, millist õigus ka tihti kasutatakse. Presidendiks saab presidendivalimistel võitnud partei liider. Parlamendienamus võib olla ka mingil teisel parteil. Sarnast valitsuse ja parlamendi parteilise enamuse erinevust ei saa olla parlamentlikus vabariigis. Presidentaalsevabariigi eritunnuseks on jäik võimude jaotus, mille puhul riigiorganitel on üksteise suhtes suhteline iseseisvus. Parlament, nagu juba mainiti, ei saa valitsusele umbusaldust avaldada ja ka president ei saa ennetähtaegselt parlamenti laiali saata. Presidentaalses vabariigis luuakse soodsad eeldused võimu kontsentreerumiseks täitevvõimu kätte – eelkõige presidendi kätte. Kui riigis peetakse kinni konstitutsioonist, siis on valitsus väga stabiilne ja ka parlamendil on suured reaalsed volitused, mida ei ole parlamentaarsetes vabariikides. Presidentaalse vabariigi tüüpiliseks näiteks on Ameerika Ühendriigid, kus esmakordselt viidi sisse selline valitsusvorm. Kõrgemate riigiorganite süsteem on rajatud “tasakaalu” printsiibile. Teistes riikides, täpsemalt, Euroopas on selline vorm vähelevinud, kuid Ladina Ameerikas esinevad “superpresidentlikud vabariigid”. See on valitsusvorm, mis on praktiliselt sõltumatu, kohtu ja seadusandliku organi poolt nõrgalt kontrollitav ja tugeva presidendi võimuga. See on sulam traditsioonilisest presidentaalsest ja pooldiktaatorlikust valitsemisvormist. Selline valitsemisvorm iseloomustab Ladina Ameerika riikide väljakujunemist ja arengut, mis on iseloomustatav konstitutsiooniliselt kinnitatud laialdaste riigipea volitustega, kaasa arvatud erakorralise olukorra väljakuulutamise õigus, otsesed presidendivalimised, seadusandliku organi suhtelise ebaefektiivsusega ja kohtuvõimu organite nõrkusega. (See on eriti märgatav autoritaarsete režiimidega maades, nagu Paraguai). Reas ladinaameerika riikides puudub ase-presidendi ametipost. Afro-aasia maades on levinud presidentaalne - monokraatilik vabariik. Temas on presidendil eriline staatus, kui ainuisikuline täitevvõimu kandja, olles erandlikult laialdaste volitustega ja sõltumatu seadusandliku ja kohtuorganite kontrollist. Praktiliselt saab eluaegse presidendi posti valimised võitnud partei liider ühepartei või ebamitmeparteilises korras. Perioodilised presidendivalimised omavad puht rituaalset iseloomu ja nende vahetamine toimub põhiliselt sõjaväelistel riigipööretel. Teada on ka juhud, mil president on konstitutsiooniga kinnitatud eluaegselt ametisse (Sair, Malavi, jne). Erinevalt klassikalistest presidentaalsetest vabariikidest, kannab valitsus parlamendi ees formaalset vastutust, kuid mis on presidendi poolt laialisaadetav. Reas riikides (Sair, Gabon jne.)läbiviidav partei ning riigiametite kokkusulatamine viib riigipea käes oleva võimu tsentralisatsiooni ülisuurenemiseni. Autoritaarsete režiimide tingimustes võtab vabariiklik vorm spetsiifilised jooned: tihti kuulutatakse presidendiks mitte valitud isikut, vaid selle, kes kuulutas end presidendiks riigipöörde järel (Pinochet, Sial-Ul-Hak), ja koondas oma kätte diktaatorlikud volitused. Okeaania vabariikides – Lääne –Samoa, Kiribati, Nauru – mändivad olulist rolli traditsioonilised institutsioonid ja tavad, mis tingivad võimu kontsentreerumise riigipeale.
7757

muudatust