Vanapõhja keel: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
3. rida:
[[Pilt:Old norse, ca 900.PNG|right|250px|thumb|Vanapõhja keele ning selle lähemate sugulaskeelte levik [[10. sajand]]il. Punane ala märgib läänepõhja murret, oranž ala idapõhja murret, roosa ala gutni murret ning roheline ala teiste [[germaani keeled|germaani keelte]] levikut, mille kõnelejad said mingil määral aru ka vanapõhja keelest.]]
'''Vanapõhja keel''' ehk '''vanaskandinaavia keel''' (rootsi ''fornnordiska'', taani ''oldnordisk'', norra ''norrønt'', inglise ''Old Norse'') on [[germaani keeled|germaani
Mõnikord on
Enamik säilinud tekste on vanaislandi keeles, sest selles on kirjutatud 12.—13. sajandil islandi saagad.
==Ajalugu==
Skandinaavia keelte ajaloos võib eristada kolme perioodi. Varaseim on muinaspõhja keel, kus puudusid märkimisväärsed piirkondlikud erinevused. Vanapõhja keeles, mida räägiti 8.—14. sajandini, oli kaks peamist haru: Ida-Skandinaavia (kuhu kuulusid vanataani ja vanarootsi keel) ning Lääne-Skandinaavia (kuhu kuulusid vanaislandi ja vananorra keel).
Vahel kasutatakse ka mõistet „keskpõhja”, mis on pigem ajalooline kui lingvistiline määratlus, kuigi just sel ajal leidsid aset muutused, mis viisid tänapäevaste keelte tekkeni. Kuni [[13. sajand]]ini pidasid kõnelejad
Vanapõhja keele idamurrete hulka kuulus ka Gotlandil räägitud gutni murrre, läänemurrete hulgas oli ka praeguseks väljasurnud [[norni keel]], mida räägiti [[Orkney saared|Orkney]] ja [[Shetlandi saared|Shetlandi saartel]] ning [[Caithness]]il [[Šotimaa]]l.
Vanapõhja keel oli arvatavasti arusaadav ka [[vanainglise keel|vanainglise]], vanasaksi ja teiste alamsaksa keelte rääkijatele.
15. sajandist alates võib rääkida moodsatest skandinaavia kõnekeeltest.
==Tänapäeva keeled==
Vanapõhja keel arenes edasi [[põhjagermaani keeled|põhjagermaani keelteks]]. Idamurretest arenesid välja taani ja rootsi keel, läänemurdest islandi, norra ning fääri. Kõige vähem erineb vanapõhja keelest tänapäeva islandi keel. Islandi keeles on näiteks säilinud käänded ja tegusõna pöördelõpud.
==Grammatika==
Vanapõhja keeles oli neli käänet: nominatiiv, akusatiiv, genitiiv ja daativ. Nimisõna käändus nii arvus kui soos. Nimisõnal oli kolm sugu ning sugu sõltus enamasti tüvevokaalist. Arve oli kaks, kusjuures algse duaali on asendanud mitmus.
{| class="wikitable"
! colspan="3" | Meessoost nimisõna '''armr''' (eesti keeles '''"käsi"''')
|-
! Kääne !! '''Ainsus''' !! '''Mitmus'''
|-
| '''Nominatiiv''' || armr || armar
|-
| '''Genitiiv''' || arms || arma
|-
| '''Daativ''' || armi || {{Unicode| ǫ}}rmum/armum
|-
| '''Akusatiiv''' || arm || arma
|}
{| class="wikitable"
! colspan="3" | Naissoost nimisõna '''h{{Unicode|ǫ}}ll''' (VLP), '''hall''' (VIP) (eesti keeles '''"saal"''')
|-
! Kääne !! '''Ainsus''' !! '''Mitmus'''
|-
| '''Nominativ''' || h{{Unicode|ǫ}}ll/hall || hallir/hallar (VIP)
|-
| '''Genitiiv''' || hallar || halla
|-
| '''Daativ''' || h{{Unicode|ǫ}}llu/hallu || h{{Unicode|ǫ}}llum/hallum
|-
| '''Akusatiiv''' || h{{Unicode|ǫ}}ll/hall || hallir/hallar (VIP)
|}
{| class="wikitable"
! colspan="3" | Kesksoost nimisõna '''troll''' (eesti keeles '''"troll"'''):
|-
! Kääne !! '''Ainsus''' !! '''Mitmus'''
|-
| '''Nominatiiv''' || troll || troll
|-
| '''Genitiiv''' || trolls || trolla
|-
| '''Daativ''' || trolli || trollum
|-
| '''Akusatiiv''' || troll || troll
|}
Verbid, nagu ka teistes germaani keeltes, jagunevad tugevateks ja nõrkadeks.
==Sõnavara==
Suur osa vanapõhja sõnavarast kuulub germaani keelte ühisleksikasse, kuid on ka skandinaaviapäraseid sõnu, näiteks n-järelliitelised ''bjǫrn'' (karu) ja ''ǫrn'' (kotkas).
Laensõnades on tihti eesliide lühenenud, näiteks [[vanainglise keel|vanainglise]] ''belūcan'' (sulgema) ja ''onlūcan'' (avama) lühenesid mõlemad vanapõhja keeles ''lúka''’ks. Tähenduse eristamiseks kasutati järelsõnu: ''lúka upp'' (avama). Näiteid on veelgi – gooti ''ga-razna'' lühenes ''granni''’ks (naaber), germaani ''genug''’ist sai vanapõhja ''gnóg'' (küllalt).
Sõnu laenati paljudest keeltest, millega kokku puututi. Friisi keelest pärinevad ''klæði'' (rõivad) ja ''bátr'' (laev)(võib olla laenatud ka vanainglise keelest), anglosaksi ''sál'' (müüma) ja [[ladina keel|ladina]] ''sekkr'' (kott, märss) on samuti vanapõhja keeles kinnistunud.
[[Kristlus|Kristluse]] tulekuga saabus Skandinaaviasse loomulikult ka kristlik sõnavara. Osa laenati [[kreeka keel|kreeka]] ja ladina keelest: ''prestr'' (preester), ''kristen'', ''munkr'' (munk), ''engel'' (ingel), ''djevel'' (kurat), ''kirkja'' (kirik) ja ''klokke'', ''nonne'' (nunn), ''messe'' (missa). Samas toimusid tähenduse muutused ka vanapõhja keele sees: ''jól'', ''guð'' (jumal), ''dygð'' (voorus) said uue kristliku sisu.
[[Hansa Liit|Hansa Liidu]] tugevnedes keskaja lõpul oli vanapõhja kõige suuremaks mõjutajaks [[alamsaksa keel]]. Alamsaksa keelest laenati näiteks käsitöö ja rüütlikultuuriga seonduvaid sõnu. Alamsaksa keele mõju ulatus aga ka suletud sõnaklassidesse ja grammatilistesse struktuuridesse – laenati sidesõna ''men'' (aga) ning alamsaksa modaal ''bli(va)'' (saama) tõrjus välja skandinaavia ''verða''.
==Mõju vanainglise keelele==
Viikingiajal laenas vanainglise keel väga palju vanapõhja keelelt. Osaliselt on keelte sarnasus põhjendatav nende germaani päritoluga, kuid vanapõhja keelest on palju sõnu ka laenatud.
Tänapäevases inglise keeles on paljud neist kasutusel: ''husband'' < ''húsbóndi'' (abikaasa), ''die'' < ''deyja'' (surema), ''get'' < ''geta'' (saama) jne. Vanapõhja keelest on laenatud ka ''they'' < ''þæiR'' (nemad) ja ''their'' < ''þæiRa'' (nende).
==Kiri==
Vanapõhja keele ülestähendamiseks kasutati nii [[ladina tähestik|ladina tähestikku]] (alates 11. sajandist) kui ka [[ruunid|ruunikirja]] (alates 2. sajandist). Skandinaavia vanimad ruunikirjanäited pärinevad 150 pKr, vanimad vanapõhja kirjanäited 8. sajandist. Ladina tähestik jõudis Skandinaaviasse koos kristlusega u 1000. a. Keskajal kasutasid ladina tähestikku peamiselt vaimulikud ja ametnikud, lihtrahvas kasutas ruunikirja. Ühe põhjusena võib nimetada ruunide kirjutamisel kasutatavate puu- ja luutükkide kättesaadavust võrreldes pärgamendiga, mida oli raske valmistada ning oli kallis.
Lihtrahvas jäädvustas ruunides kõike: „Ruune võib leida pea igalt poolt, kuhu märke oli võimalik sisse lõigata või kraapida: näiteks laevaplankudelt, noapeadelt, odavartelt, ilunaastudelt, sõlgedelt, vöökõladelt, kammidelt; enamasti on tegemist kas puust või luust esemetega. Sageli on esemele kirjutatud omaniku nimi või lihtsalt midagi kriipseldatud.”
Vanapõhja perioodil kasutati noorema futharki ruune, mida oli 16 ning mis tuli kasutusele umbes 8. ja 9. sajandi jooksul. Noorem futhark vastas suhteliselt hästi ladina tähestikule, mistõttu oli ruunide transkribeerimine ladina tähestikku suhteliselt lihtne, lisati vaid mõned tähed vanainglise ja anglosaksi keelest.Nooremast futharkist on tuntud kolm varianti – pikaharulised, lühiharulised ja "harudeta" ruunid.
==Säilinud tekstid==
Lisaks islandi ja norra saagadele on säilinud mitmesuguseid teisi tekste. Ladina tähestikus on jäädvustatud peamiselt pühad ja seaduste tekstid. Üheks erandiks on 14. sajandist pärinev Skåne seadustekogu "Codex Runicus", mis on kirjutatud ruunidega pärgamendile.
Ruune kasutati igapäevaselt ning tihti jäädvustati neid väikesele puu- või luutükile, samuti on säilinud suur hulk ruunikive.
==Keelenäide==
Järgnev lõik on pärit [[Egilli saaga]]st. Tekst pärineb 13. sajandist ning näitab, kui sarnane on islandi keel vanapõhja keelele.
59. rida ⟶ 134. rida:
með flokk sinn, og skildust þeir feðgar með kærleik.
|}
Ruuniteksti näide Bryggenist (B390):
inkibiørkunimerþaerikuarisþaf/akri
''Ingebjørg armastas mind, kui ma Stavangeris olin''
Ruuniteksti näide Bergenist (N617):
aue maria gracia Plena tominus tekom
benedickta t/u in mulieribus æþ benetikt/us
fruktus uentris tui amen
''Ave Maria, gratia plena, Dominus tecum, benedicta tu in mulieribus, et benedictus fructus ventris tui. Amen.''
==Kirjandus==
''Faarlund, Jan Terje'' 2002. Old and Middle Scandinavian. – The Germanic Languages. Toim. Ekkehard König ja Johan van der Auwera. London ; New York : Routledge, pp. 38—72
''Spurkland, Terje'' 2004. Literacy and ‘Runacy’ in Medieval Scandinavia. – Scandinavia and Europe, 800-1350 : contact, conflict, and coexistence. Toim. Jonathan Adams ja Katherine Holman. Turnhout : Brepols, pp. 333—344
''Roesdahl, Else'' 2007. Viikingite maailm. Tallinn: Tänapäev.
''Almenningen, Olaf et al.'' 1997. Språk og samfunn gjennom tusen år: ei norsk språkhistorie. Oslo : Universitetsforlaget.
[[Kategooria:Põhjagermaani keeled]]
| |||