Ta valiti Badeni Maapäeva (''Landtag'') [[1885]] Katoliikliku Keskpartei liikmena, kuid erimeelsused partei juhtkonnaga sundisid teda sellelt ametikohalt lahkuma [[1887]] Maapäevast lahkuma.
Tagasi valituna [[1901]].aastal,valiti jäita tagasi ning ta jäi Maapäeva liikmeks kuni [[1913]]. aastani. Aastatel [[1907]]–[[1909]] oli ta assamblee president.
Valituna[[1903]] valiti ta [[Saksa Riigipäev]]a (''Reichstag'') [[1903]].ning aastal,temast sai temast üks parimaparema kõneoskusega parlamendi [[spiiker|spiikreid]]. [[1917]] sai temastta parlamentaarkomisjoni esimeesesimeheks ja [[1918]] Riigipäeva president – viimane [[Saksa Keisririik|Keiserliku Saksamaa]] ajaloosRiigipäeva viimane president.
Hiljem,Kui vabariiklikuloodi valitsusevabariiklik luuesvalitsus, kuulus ta Weimari RiiklikusseRiiklikku Assambleesse ([[1919]]).
TaJuunis [[1920]] määrati ametisseta vabariigi kantslerina juunis [[1920]]kantsleriks ja ta moodustas esimese mitte sotsialistlikumittesotsialistliku kabineti Weimari vabariigi perioodil. Suutmata pidada edukaid läbirääkimisi Liitlastega [[reparatsioon]]ide küsimuses, oli ta mais [[1921]] sunnitud tagasi astuma.
Aastal [[1923]] valiti ta [[Saksamaa Katoliiklik Keskpartei|Katoliikliku Keskpartei]] esimeheks, mida ta juhtis kuni oma surmani.
