Empedokles: erinevus redaktsioonide vahel

Empedoklese õpetuse järgi koosneb kogu olev neljast ''juurest'' (hilisemas terminoloogias ''[[element|elemendist]]''): [[vesi (element)]], [[maa (element)]], [[õhk (element)]] ja [[tuli (element)]], mis ei teki ega kao, on igavesed, muutumatud ja võivad seguneda, kuid mitte üksteiseks muunduda. Nende omavahelisi suhteid mõjutavad kaks vastasjõudu: [[Armastus]] (''philia''), mis paneb [[mateeria]] eri vormid tõmbuma ja segunema, ning [[Vaen]] (''neikos''), mis sunnib neid üksteisest eralduma ja eemale tõmbuma. Mõne tõlgenduse järgi pidas Empedokles neid iseseisvateks aineteks, milles neli elementi lahustusid. Maailma loomupärane seisund on paratamatult pidev võitlus nende jõudude vahel ja mateeria mitmekesiste vormide muutlikkus vastavalt püsivate algete omavaheliste suhete muutlikkusele. Samas oleks asjade ja inimeste olemasolu võimatu kummaski äärmuslikus seisundis (armastuse ainuvalitsus - täielik ühtlane segunemine ja vaenu ainuvalitsus - elementide täielik eraldatus). Elementide teooria võttis omaks ka [[Aristoteles]] ja see jäi valitsevaks kuni uusaegse [[keemia]] tekkeni. Kaasajal on Empedoklese jõududes nähtud meieaegse füüsika tõmbe- ja tõukejõudude kontseptuaalseid eelkäijaid. Ka ta maailma [[dünaamiline tasakaal|dünaamilise tasakaalu]] kirjeldus on tugevalt mõjutanud [[dialektika]] arengut.

 

 

Loodusnähtusi nagu [[päev]] ja [[öö]], [[aastaajad]], kuu- ja päikesevalgus, püüdis Empedokles seletada ilma jumalike jõudude otsese sekkumiseta, seevastu seletas ta rahvausundi jumalusi loodusnähtustega. Tema tunnetusteoreetiliste vaadete järgi on meeleorganeil erineva suurusega poorid, millest võivad läbi tungida vaid sobiliku suuruse ja kujuga osakesed, mis välisesemeilt pidevalt eralduvad. Samal põhimõttel - sarnane tunnetab sarnast - töötab ka [[nägemine|nägemistaju]], nii näevad [[valgus]]t vaid [[silmad]], milles - nii nagu valgusallikateski - on tugev tuleelemendi kontsentratsioon. Sama teooriat on hiljem pooldanud [[Goethe]].