Erinevus lehekülje "Aktsent (täpsustus)" redaktsioonide vahel

Replacing page with 'Aktsent on süstemaatiline hääldusvigade kompleks võõrkeele kõnelemisel. '''Aktsent''' üldises tähenduses on rõhk, rõhuasetus. '''Aktsendiks''' nimetatakse hä...'
(Uus lehekülg: Foneetikute viletsus Minu eelmises kirjutises toodud küsimuse lahendus on lihtne. Kakskeelses perekonnas kasvanul on kaks komplekti häälikuid, niisiis, ta võib hääldada antud ...)
 
(Replacing page with 'Aktsent on süstemaatiline hääldusvigade kompleks võõrkeele kõnelemisel. '''Aktsent''' üldises tähenduses on rõhk, rõhuasetus. '''Aktsendiks''' nimetatakse hä...')
[[Aktsent]] on süstemaatiline hääldusvigade kompleks võõrkeele kõnelemisel.
Foneetikute viletsus
 
'''Aktsent''' üldises tähenduses on rõhk, rõhuasetus.
 
'''Aktsendiks''' nimetatakse häälduserinevust, mis eristab eesti keeles pikka (kerge aktsendiga) ja ülipikka (raske aktsendiga) silpi. Kerge ja raske aktsent on eesti keele suprasegmentaalsed foneemid.
Minu eelmises kirjutises toodud küsimuse lahendus on lihtne. Kakskeelses perekonnas kasvanul on kaks komplekti häälikuid, niisiis, ta võib hääldada antud sõnu kõiki kolme moodi.
 
Sündisin ja kasvasin kohas, kus puudusid võõrkeelte mõjud. Kui olin paar aastat üle kahekümne, otsustasin ära õppida vene keele õige hääldamise. Juba paari kuu pärast sain aru, et see - erinevalt eesti hääldamisest - tuleb teisest kohast. Hiljem võtsin ette ka inglise ja saksa keele. Kogu järgnev praktika (4-5 tundi ööpäevas poole sajandi jooksul) seisnes keele ja huulte asendiga kopsuõhu suunamises neeluseinale, et kudesid kõrvaldades luua uus häälduspesa (minu termin). Tihti oli kurk nii tuline, nagu oleksin põdenud angiini, mitu korda värvus sülg roosakaks - nähtavasti lõhkes kusagil väike veresoon. 1968. a oli mul kõnelus Moskva foneetikutega. Ütlesin neile, et inglise keele tõusud ja langused, mida raskelt õpitakse, tulevad välja iseenesest, kui artikulatsioonibaasi luua inglise keele häälduspesa. Nad eitasid seda kategooriliselt. Siis ma veendusin lõplikult, et foneetikud ei tea, miks tekib aktsent. Mõni aeg hiljem, kui Tartu foneetikud ütlesid ära minu soovist nõutada lähemaid andmeid ahvikarjast püütud 4-aastase lapse kohta, mõistsin, et nad ei tahagi seda teada.
 
Pöörasin suurt tähelepanu üleminekule rasketele häälikutele artbaasi vastavat põhiasendit säilitades. Lauses on eto lutshe menja znajet õnnestus mul üleminek ja-lt z-le alles neli aastat tagasi. Algul vaevaliselt, jõuga läbi surudes, siis pikkamööda läbimurret laiendades sain oma tahtmise. Praegu tuleb see üleminek välja loomulikult. Ehkki miimika on õige - Russian look - jääb midagi õigest hääldamisest puudu, sest ma ei ole ikka veel jõudnud vene häälduspesa põhja. Põhi tuleb siis, kui saan kätte ülemineku s-ilt zh-le, nagu lauses on u nas zhivjot. Mul on lootust, et see juhtub veel käesoleval aastal, ja siis on mul käes kogu vene keele hääldamine.
 
Kui palju on vaja sõnu võõrkeele õige hääldamise omandamiseks? Kas sajast lausest piisab? Kas kümnest sõnast piisab? Kas ühest häälikust piisab? S-ilt zh-le üleminek nõuab vene häälduspesa põhja, aga kui see on töökorras, mis siis veel takistab hääldamast kõiki ülejäänud sõnu? See oletus tundub mulle endalegi natuke liiga julgena, aga päevakorrast ma seda maha veel ei võta. Igatahes võõrkeele häälduspesa loomine on võimalik mõne spetsiaalselt valitud lausega. Probleem seisneb selles, kuidas neid lapse suhu panna. On neid, kes on võimelised raadiost, televiisorist jne kuuldud tundmatuid laule järgi laulma. Kui laps teeb seda õiges vanuses ja piisavalt kaua, siis laulab ta endale artbaasi häälduspesa, mida saab kasutada kogu elu jooksul. Kõne all olevat küsimust silmas pidades tuleks läbi viia uuringud võõrasse keelekeskkonda sattunud inimeste kohta. Kui laps läheb üle uuele keelele, säilitades emakeelest mingi salmikese, mida ta vahetevahel laulab, kas see hoiab emakeele kõnepilli töökorras? Aga kui ta kõik unustab, millal ta uude keelekeskkonda sattununa kaotab emakeele hääldamise võime? Või jääb see lõpuni alles?
 
Aktsenti on otsitud joobunu juurest. End täis joonud inimene ei jaksa kõnepilli puhuda ja laseb kuuldavale mingi aktsendivaba mörina. Kui ta on välja maganud, siis selgub, et "pill" on täpselt samas seisundis nagu enne purjutamist, viga oli puhujas.
 
Foneeme ja allofoone on kaugelt üle saja tuhande, igaühel neist on artbaasis kindel koht, igaüks neist, lapsepõlves omandatuna, kestab omaniku surmani. Selle aja jooksul kõduneb puu ja muutub raud punaseks pulbriks. Kui foneetikud on üle saanud emakeele hääldusharjumuste kinnisideest, siis ootab neid suur töö häälikute kaardistamisel, mis on sama huvitav nagu genoomi lahendamine.
 
Vaatasin põgusalt möödunud kuul Saarbrückenis toimunud foneetikateaduste kongressil esitatud paari artiklit aktsendi kohta. Sõna "interferents" ma ei kohanud, ka emakeele hääldusharjumused on oma senise koha kaotanud. Tekib lootus, et lõpuks ometi loobuvad foneetikud aastakümneid kestnud paigalmarsist ja hakkavad tegelema aktsendi tekke sisulise uurimisega. Ühes artiklis võrreldakse kolme kauge keele (inglise, araabia, hiina) tekkimist ja leitakse, et "These results provide evidence for universal and language-specific patterns in the use of laryngeal constriction in the first year of life" (www.icphs2007.de, 2076). Nüüd jääb neil teha järgmine samm õiges suunas ja konstanteerida, et erisused kinnistuvad ja säilivad täiskasvanute juures. Muide, aktsendivaba hääldamise omandamine pärast varajast lapsepõlve on mõeldav ainult artbaasi kudede mõjutatavuse säilimise korral.
 
Sama artikli sissejuhatuses öeldakse: "Little is known about cross-linguistic differences in infants` production and acquisition of voice quality parameters". Teistes artiklites märkasin ka palju vastamata küsimusi, see erineb põhjalikult foneetikute senisest hoiakust, kui nad esinesid kõiketeadjatena ja milleski ei kahelnud. Tänaseni vaikivad nad olematuks minu poolt tehtava kriitika ja minu poolt pakutud lahenduse, ehkki sellega arvestamine oleks aktsendiprobleemi juba ammu surnud punktist nihutanud. Foneetikud on kurdid kõigele, mis tuleb väljaspoolt valitute ringi.
 
 
Leonhard Klaar
2007-09-03
Anonüümne kasutaja