Viies ristisõda: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Charlemagne3 (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
{{ToimetaAegUnreferenced|kuu=mai|aastadate=May 2007}}
 
(1217-1221)[õige daatum!] Innocentius III järeltulija paavstitoolil Honorius III kutsus ellu Viienda ristisõja, millega kavatseti vallutada Aijubiidide sultanaadilt Damietta linn Niiluse Deltas, et seda Jeruusalemma vastu vahetada.
[[Image:Capturing Damiate.jpg|thumb|350px|Damietta vallutamine]]
'''Viies ristisõda''' (1217-1221) oli kristlaste järjekordne katse tagasi vallutada Jeruusalemma ja Püha Maad moslemitelt.
 
Kristlased olid aru saanud, et Püha Maad otse tagasi vallutada ei saanud. Otsustati, et selleks, et Jeruusalemma tagasi vallutada, tuleb kõigepealt purustada riik, mille valdusesse need alad kuulusid- selleks oli Ajiubiidide dünastia Egiptuses.
 
Ristisõja kuulutas välja paavst Honorius III, ristisõdalaste vägesid hakkasid juhtima Austria kuningas Leopold VI ja Ungari kuningas Andreas II. 1218 liitus sõjaga veel sakslaste armee ning hollandi-flaami-friisi segaarmee, mida juhtis William I, Hollandi krahv.
Esialgu rünnati Damietta linna Egiptuses. Oldi liidus Seldžukkidega Anatooliast, kes ründasid samaaegselt Ajiubiite Süürias. Nii ei pidanud ristisõdijad võitlema kahel rindel.
 
Damietta vallutati üsna kiiresti ning ristisõdijad tegid sellest oma baasi. Edasi tungisid ristisõdijad lõunasse, Cairo suunas, juulis 1221. Esialgu tundus sõjakäik olevat edukas, moslemite väed olid paanikas, ei suudetud organiseerida korralikku kaitset. Ainsad aga, kes võitlusvõime suutsid säilitada, olid Türgist pärit orisõdurid mamelukid. Nad peatasid ristisõdijate varustamise toiduga ning panid nad taganema. Öises rünnakus sultani Al-Kamili poolt said ristisõdijad suurelt lüüa ning olid sunnitud alla andma. Ristisõdijad ja ajiubiidid sõlmisid kaheksa-aastase rahulepingu, enamik vangistatud ristisõdijatest müüdi orjadeks.
 
[[Kategooria:Ristisõjad]]