Guillaume Apollinaire: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
veidi vormindamist |
PResümee puudub |
||
5. rida:
Guillaume-Albert Dulcigni sünnidokumentides on märge: ema ja isa tundmatud. Kuu aega pärast sündi antakse talle ristimisel nimeks hoopis Wilhelm-Albert-Wladimir-Apollinaris de Kostrowitzky ja lapse võtab omaks tema poola-itaalia päritolu ema.
Lapsepõlve veedab Apollinaire [[Itaalia]]s ning Lõuna-Prantsusmaal. [[1901]]–[[1902]] töötas ta [[Saksamaa]]l. Tagasi [[Pariis]]is, peab ta pangaametniku ning ajakirjaniku ametit ja suhtleb laia kirjanike ja kunstnikeringiga, tema sõprde hulgas on [[Maurice de Vlaminck]], [[Pablo Picasso]], [[André Derain]] jt. Kunstikriitikuna kaitseb Apollinaire avalikkuse ees [[avangardism|avangardistlikku]] kunsti ja tal on head kontaktid itaalia [[futurism|futuristidega]]. [[1911]]. aastal kahtlustati Apollinaire'i alusetult seotuses vargusega [[Louvre]]’is ja ta veetis viis aastat vanglas.
[[1913]] ilmus luulekogu "Alkoholid". [[1914]] astus Apollinaire sõjaväkke. [[1916]] sai Apollinaire haavata ja peaaegu samal ajal ilmub "Mõrvatud poeet", novellikogu, mille nimilugu esitab mütologiseerivalt autori eluloo. Sõna ‘sürrealism’, mis hiljem märgib tervet kirjandussuunda, kasutas Apollinaire iseloomustamaks oma näidendit "Teiresiase nisad", mis kanti ette [[1917]]. aastal. [[1918]] ilmus "Kalligrammid", [[ideogramm]]iliste luuletuste kogumik. Apollinaire'i ümber hakkasid koonduma noored luuletajad nagu [[André Breton]] ja [[Louis Aragon]], kellest hiljem kujunes välja [[sürrealism|sürrealistide]] tuumik. Pärast Apollinaire'i surma antakse välja tema lõpetamata romaan, Pariisi-kroonika ning hulganisti avaldamata ning seni vaid ajakirjanduses avaldatud luuletusi. Ilmuvad Apollinaire'i kunstikriitilised tööd, kirjad ning filmistsenaarium.
| |||