Harilik mänd: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Idioma-bot (arutelu | kaastöö) P robot Adding: hsb, zh Removing: be, nn |
P lervinum>levinum; kavavad>kasvavad |
||
31. rida:
|}
'''Harilik mänd''' (''Pinus sylvestris'') on igihaljas [[okas]][[puu]][[liik (bioloogia)|liik]] [[mänd|männi]]liste [[perekond (bioloogia)|perekonnast]], kõige
Metsa, kus mänd on arvukaim puuliik, nimetatakse [[männik]]uks.
38. rida:
Eesti kõrgeim harilik mänd kasvab [[Tartu maakond|Tartu maakonnas]] [[Järvselja]] metskonnas. Selle kõrgus on umbes 43 [[meeter|meetrit]]. Mõned uurijad on saanud Järvselja rekordmändide kõrguseks isegi 46 m. Sõltuvalt maa viljakusest ([[boniteet|boniteedist]]) on küpsete mändide kõrgus väga erinev. Rabamännid võivad paarisaja aastaselt olla vaid mõne meetri kõrgused, aga hea drenaažiga parasniisketel saviliivmuldadel ulatub küpsete männikute kõrgus 40 meetrini (jänesekapsa-pohla kasvukoht). Eestis kasvavad männid keskeltläbi umbes 30 meetri kõrguseks.
Eestis
Männi levinud rahvapärased nimetused on '''pedajas''', '''pedakas''', '''pettäi''' ja '''pedak'''.
48. rida ⟶ 49. rida:
Harilik mänd levinud [[Euroopa]]s ja [[Aasia]]s [[Hispaania]]st ja Šotimaa rannikust kuni [[Venemaa]] kaguosani, Ohoota mereni (8° lp kuni 140° ip).
Harilik mänd kasvab nii pika kui lühikese päeva, kui ka pikka kui lühikese [[vegetatsiooniperiood]]i tingimustes, oluline on, et vegetatsiooniperioodil oleks keskmine temperatuur üle 10°C ja temperatuuride summa üle 1200°. [[Miinimumtemperatuur]] kasvualal võib olla kuni -60°C, maksimum ulatuda aga kuni 40°C ja isegi rohkem.
Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel [[liivaluide]]tel, nõmmedel kui ka niisketes [[soo]]des ja rabades. Kasvab nii happelisel mullal, kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Mägedes kasvab ta enamasti lõunanõlvadel ja leviala ulatub 1000-1200 m kõrguseni. Oma areaali lõunaosas, [[Kaukaasia]]s kasvab isegi kuni 2500 m kõrgusel mägedes.
Lai areaal ja kasvukohtade suur varieeruvus on põhjustanud suure morfoloogiliste tunnuste varieerumise männi kui liigi piires, siiski loetakse enamasti neid teisendeid üheks liigiks ja võimalikke alamliike (umbes 5) ei vaadelda eraldi üksustena.
Loomulik mändide iga sõltuvalt kasvutingimustest on tavaliselt 200...300 (400) aastat olles mõnevõrra kuusest pikaealisem. Põhja-Soomest on leitud isegi 810-
Tüve koor on allosas korbatunud, ülaosas aga kestendav ja oraanžikaspruun.
[[Võra]] kuju on väga varieeruv, sõltudes puu vanusest, kasvukohast ja muudest tingimustest. Mõnevõrra sõltub see ka piirkondlikust genotüübist. Lõuna pool on puud okslikumad ja laiema võraga, põhja pool saledamad, peenemate okste ja kitsama võraga. Lagedal kasvades jäävad puud madalaks ja oksad ulatuvad madalale. Metsas laasuvad männipuud tugevalt ja säilub ainult võra tipuosa.
Okkad on peensaagja servaga, sise ja väliküljel asuvate õhulõhederibadega, kahekaupa kimbus. Pikkus 3...
Mänd on valgusnõudlik puuliik ja vajab kasvamiseks ohtralt valgust. Sellepärast kuivavad ning laasuvad alumised oksad kergesti. Mänd võib kasvada üle meetri jämedaks (Briti saartel on umbes 1,5 m jämedaid isendeid).
[[Pilt:Järvselja Kuningamänd 2003.jpg|thumb|Järvselja Kuningamänd, 2003]]
72. rida:
==Kasutamine==
Läbi ajaloo on [[eestlased]] kasutanud palju männipuitu.
Varasematel aegadel on eestlased männist palju [[tõrv]]a ajanud. Tänapäeva keemiatööstus toodab männi[[vaik|vaigust]] tarbeaineid, näiteks [[tärpentin]]i ja [[kampol]]it. Männipuidust saab [[utmine|utmisel]] ka [[puupiiritus]]t.
| |||