Alain Delon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[File:Alain Delon 1959 Rome.jpg|pisi|Alain Delon (1959)]]
'''Alain Delon''' (sündinud [[8. november|8. novembril]] [[1935]] [[Sceaux]]'s) on prantsuse teatri- ja [[filminäitleja]], [[filmilavastaja]], [[stsenarist]] ja [[produtsent]], keda peetakse
Pärast sõjaväeteenistuse lõppemist [[1956]]. aastal töötas ta teenindajana ühes [[Pariis]]i õllesaalis, kuid see töö ei meeldinud talle. Sõprade soovitusel saatis ta oma foto mitmele filmiprodutsendile. [[1957]]. aasta Cannes'i filmifestivalil tutvus noor Alain Ameerika talendipüüdja [[Harry Wilson]]iga, kes otsis asendust hiljuti elust lahkunud [[James Dean]]ile (1931–1955). Wilson saatis Deloni [[Rooma]]sse proovivõtetele, mis läksid hästi, ja Wilson pakkus talle 7-aastast lepingut tööks USA-s [[Hollywood]]is.
Kolme kuu jooksul pidi ta ära õppima inglise keele, kuid Pariisi naasnuna tutvus Delon režissöör [[Yves Allegret]]'ga (1905–1987), kes veenis ta ümber alustama näitlejakarjääri kodumaal ja pakkus talle väikest rolli oma uues filmis "Kui sekkub naine". [[1958]]. aastal sai Delon osa [[Marc Allégret]]' (1900–1973) filmis "Ole ilus ja vaiki" ("Sois belle et tais-toi"), kus episoodilise rolli tegi tollal alles oma karjääri alustanud näitleja [[Jean-Paul Belmondo]] (1933–2021). Vendade Allegret'de filmid tõid Delonile esmase tuntuse.
[[1958]]. aastal kutsuti ta juba peaosatäitjaks [[Pierre Gaspard-Huit]]' (1917–2017) ajaloolisesse melodraamasse "Kristiina", kuid see ei osutunud menukaks.
Järgnes [[Michel Boisrond]]i (1921–2002) komöödia "Nõrgad naised" ("Faibles femmes"; 1959
Seejärel kutsus režissöör [[René Clément]] (1913–1996) Deloni mängima peaosa filmides "Andekas mr Ripley" ja "Ereda päikese all". Kriitikud võtsid need filmid vastu vaimustunult ja Delonist hakati rääkima kui [[Gérard Philipe]]'i (1922–1959) mantlipärijast.
Delon sai kuulsaks ka väljaspool kodumaad ja [[1960]]. aasta suvel pakkus [[Itaalia]] režissöör [[Luchino Visconti]] (1906–1976) talle rolli oma uues filmis "Rokko ja tema vennad" ("Rocco e i suoi fratelli").
[[1962]]. aastal mängis Delon koos [[Monica Vitti]]ga (1931–2022) peaosa [[Michelangelo Antonioni]] (1912–2007) filmis "Varjutus" ("L' Eclisse"), millest sai lavastaja üks kuulsamaid töid ja mis võitis [[Cannes'i filmifestival]]il žürii eripreemia.
Samal aastal tuli välja ka Visconti lavastatud eepiline draama "Leopard", milles mängitud rolli eest nomineeriti Delon [[Kuldgloobus]]ele kui kõige paljulubavam noor meesnäitleja. Tema partneriteks olid [[Claudia Cardinale]] ja [[Burt Lancaster]].
[[1963]]. aastal mängis ta esimest korda koos tolleaegse tippnäitleja [[Jean Gabin]]'iga režissöör [[Henri Verneuil]]'i (1920–2002) gangsterifilmis "Keldrimuusika" ("Mélodie en sous-sol"), mis nomineeriti [[1964]]. aastal "Kuldgloobusele" kui parim välismaine film.
[[1964]]. aastal mängis Delon režissöör [[Christian-Jaque]]'i (1904–1994) seikluslikus komöödiafilmis "Must tulp" ja koos [[Jane Fonda]]ga René Clémenti filmis "Les Félins".
33. rida:
[[1985]]. aastal kolis ta [[Šveits]]i ja elab [[Genf]]i lähistel Chêne-Bougeries'is.
[[1990]]. aastal mängis ta [[Jean-Luc Godard]]i (s. 1930) filmis "Uus laine" ("Nouvelle Vague"), mis nomineeriti [[Kuldne palmioks|Kuldsele palmioksale]].
Järgmine silmapaistev osatäitmine oli Casanova roll komöödiafilmis "Casanova tagasitulek" ("Le Retour De Casanova").
[[1995]]. aastal esilinastus režissöör [[Agnès Varda]] komöödiafilm "Simon Cinema sada ja üks ööd" ("Les Cent et une nuits de Simon Cinema"), milles Alain Delon mängis iseennast.
[[1998]] mängis Delon üht kolmest peaosast [[Patrice Leconte]]'i krimikomöödias "Üks võimalus kahest" ("Une chance sur deux").
Aastal [[1999]], seega 14 aastat pärast Šveitsi kolimist, võttis ta selle riigi kodakondsuse, jäädes ka Prantsusmaa kodanikuks.
Pärast pikemat pausi mängis Delon taas [[2008]]. aastal esilinastunud [[komöödiafilm]]is "Asterix olümpiamängudel" ("Astérix aux Jeux Olympiques"), kus ta kehastas [[Julius Caesar]]it.
7. novembril 2008 toimus Pariisi teatris Théâtre de la Madeleine ameerika dramaturgi [[Albert R. Gurney]] näidendi "Armastuskirjad" esietendus, mille Delon lavastas ja mängis ise ka meespeaosa.
[[2012]] mängis ta taas iseennast, seekord Vene filmis "Head ööd, emad" ("С новым годом, мамы!").
6. mail [[2017]] teatas Alain Delon oma näitlejakarjääri lõpetamisest.
56. rida:
== Tunnustus ==
*[[Kuldgloobus]]e nominatsioon – paljulubavam noor meesnäitleja (1963)
*[[Césari auhind]] – parim meespeaosatäitja rolli eest filmis "[[Notre histoire]]" (1985)
*[[Auleegioni
*[[Elutöö Kuldkaru]] (1995)
*[[Kuldne palmioks]] elutöö eest ([[2019]])▼
*Auleegioni leegioni ohvitser (2005)
== Välislingid ==
* {{imdb nimi|0001128}}
{{JÄRJESTA:Delon, Alain}}
| |||