Michael I: erinevus redaktsioonide vahel

| surmakoht = Prote saar (tänapäeva Kinaliada[[Kınalıada]])

| abikaasa = [[Prokopia]]

'''Michael I Rangabe''' (kreeka keel:keeles Μιχαὴλ Ῥαγγαβέ; umbes [[770]] – [[11. jaanuar]] [[844]]) oli [[Bütsantsi keiser]] aastatel [[811]]–[[813]]. Michael oli patriitsi[[patriits[[i Theophylaktos Rhangabe, [[Egeuse meri|Egeuse mere]] mere laevastiku ülema poeg. Ta abiellus keiser [[Nikephoros I]] tütre Prokopiaga[[Prokopia]]ga enne, kui Nikephorosest sai keiser. Temast sai äia võimuletuleku järel ''[[kouropalatēs]]'' - palleeülem.

== Päritolu &ja võimuletõus ==

Michaeli päritolu kohta on esitatud erinevaid andmeid. Mõne autori arvates ulatuvad tema esivanemate juured Kreekasse. Teised aga leiavad, et tegemist onoli slaavi päritolu mehega, millele viitab ka Michaeli ilmselt slaavi päritolu hüüdnimi Rhangabe, mis tähendab tõlkes "'''tugevakäeline'''". Selle hüüdnime sai Michael aastaid enne keisritroonile asumist ja see ei sobinud kuidagi tema järgneva elukäiguga.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=David Vseviov|pealkiri=Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris|aasta=2004|koht=Tallinn|kirjastus=Kunst|lehekülg=206-208}}</ref>

Michael abiellus keiser [[Nikephoros I]] tütre Prokopiaga enne, kui Nikephorosest sai keiser. Temast sai äia võimuletuleku järel ''[[kouropalatēs]]'' -– palleeülempaleeülem. [[811]]. aasta juulis sai peale isa surma keisriks [[Staurakios]], kes oli lahingus väga raskelt haavata saanud. Keiser mõistis ka ise, et tema elupäevad on ilmselt loetud ning ta soovis pärandada võimu oma naisele, sest lapsi tal polnud. Tal polnud aga jõudu oma plaanide elluviimiseks. Lisaks oli õukonnas piisavalt teisi võimupretendente, kes sõlmisid keisri vastu vandenõu, mille etteotsa asus Staurakiose õemees ja Michael I. Kui kuulujutud vandenõust jõudsid lõpuks keisrini, otsustas ta tegutseda ning andis käsu Michael vangistada ja sandistada. Kuid jõuetu voodihaige Staurakiose käsu täitmisega ei kiirustatud, seda enam, et keisri lähikond koosnes selleks ajaks juba valdavalt reeturitest. Igaks juhuks aga otsustasid vandeseltslased viivitamatult tegutseda ja [[811]]. aasta [[2. oktoober|2. oktoobril]] tõugati Staurakios troonilt. Et nüüd juba väga haige endine keiser ei kujutanud enesest mingit ohtu, siis kingiti talle elu ja lubati jääda pealinna. Seal ta ka järgmise aasta [[11. jaanuar|11. jaanuaril]] suri.<ref>{{Raamatuviide|autor=David Vseviov|pealkiri=Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris|aasta=2004|koht=Tallinn|kirjastus=Kunst|lehekülg=204-205}}</ref>

Michael sai väga hästi aru, et tema positsioon troonil pole eriti kindel, ning võttis populaarsuse võitmiseks kasutusele äraproovitud abivahendi -– ta alustas üleüldist raha jagamist. Õnneks oli ju tema äi Nikephoros suutnud koguda riigikassasse suuri summasid. Kui Nikephoros vajas omal ajal raha peamiselt selleks, et tugevdada riiki, siis Michaelil oli raha vaja vaid oma võimu kindlustamiseks. Keiser olevatki, bütsantslaste sõnade järgi, jaganud raha kõigile, alates senaatoritest ja lõpetades kerjusetega. Küsimusega, mis saab edasi, ta oma pead seejuures ei vaevanud.<ref name=":0" />

Michaeli nõrkusi ära kasutades nõudis patriarh talt kirjalikku vannet, et keiser ei tagane õigest usust, jätkab pühapiltide austamist, ei piira kiriku õigusi ja kuulutab surmanuhtluse kõigile ketseritele. Ning erinevalt oma haigest, kuid hingelt hoopis tugevamast eelkäijast, keiser selle nõusoleku ka andis. Nii sai Bütsants enesele valitseja, kellega kõik olid esmapilgul rahul. Samas oli keiser kõikvõimalike lubadustega niivõrd kätest ja jalust seotud, et oli tegelikult võimetu riiki juhtima. Lisaks andis ulatuslik rahvale raha jagamine tugeva hoobi riigi finantsolukorrale. Kuid see polnud kaugeltki ainsaks kahjuks, mida Michaeli lühinägelik tegutsemine keisririigile tõi. Nimelt keeldus ta väljakutsuvalt rahuettepanekust, mille tegi [[811]]. aasta [[26. juuli|26. juulil]] bütsantslaste üle hiilgava võidu saavutanud bulgaarlaste khaan [[Krum]]. Seega kordas keiser Nikephorose omaaegset viga. Saanud rahupakkumisele solvava sisuga vastuse, alustas khaan oma vägedega Bütsantsi alade rüüstamist. Seekordse rünnaku muutis eriti ohtlikuks asjaolu, et üks bütsantsi ehitusmeistritest läks vaenlaste poolele üle ja aitas neil ehitada müürilõhkumismasinaid, mis võimaldas neil vallutada mitu linna. [[812]]. aasta lõpuks jõudsid bulgaarlased [[Konstantinoopol|Konstantinoopoli]] alla, kuid sealt õnnestus nad tagasi tõrjuda. Järgmise, [[813]]. aasta alguses suurendasid bütsantslased veelgi eduseisu, see aga pani Michaeli unustama kõik ettevaatusabinõud. Keiser liikus oma vägedega nüüd nii, nagu bulgaarlasi poleks üldse olemas, kuigi paljud väepealikud mõistsid, millega selline ettevaatamatus võib lõppeda, ja üritasid tuua keisrit maa peale tagasi. Keiser aga ei teinud nende hoiatustest isegi välja. Ning arutu tegutsemine viiski selleni, mida oli oodata -– [[813]]. aasta [[22. juuni|22. juunil]] sai Bütsantsi sõjavägi hävitavalt lüüa ja keisril õnnestus vaevalt põgeneda pealinna. Seal aga ei toetanud teda enam mitte keegi ning kogu see "armastus", mis oli ostetud riigikassa laialijagamisega, oli jäägitult haihtunud. Jäänud toetuseta, pidi Michael alistuma õukondlaste nõudmisele loobuda troonist ja lasta ennast mungaks pühitseda. Et võtta ka tema pojalt (kes oli Michaeli ametlikuks kaasvalitsejaks) ja vennalt igasugune võimalus tulevikus pretendeerida võimule, nad sandistati. Michael elas mungana üle tervelt kolm järeltulijat ja suri [[11. jaanuar|11. jaanuaril]] [[844]]. aastal.

Michael I valitsemisaega langes üks küllaltki tähendusrikas sündmus: nimelt andis keiser [[812]]. aastal [[Karl SuureleSuur]]ele loa kasutada [[Basileus|basileuse]] tiitlit, ja selle sammuga tunnistati kaudselt Lääne ja Ida võrdsust.<ref name=":0" /> Selle sammuga sai Bütsants endale veneetsia[[Veneetsia]] tagasi. {{algus}}

[[Kategooria:Vana-RoomaSündinud konsulid770. aastatel]]