Kiletiivalised

Kiletiivalised Hymenoptera

Kuigi kilejate tiibadega on kõik lendavad putukad, kuuluvad kiletiivaliste seltsi vaid teatud tunnustega putukad. Kiletiivalised on:

• mesilased,
• kimalased,
• herilased,
• sipelgad,
• lehevaablased,
• käguvaablased.

Neil kõigil on kaks paari kilejaid lennutiibu. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Ees- ja tagatiivad on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad. Mõnikord on tiivad taandarenenud nagu sipelgate töölistel. Tiiva soonestus on hõre. Tiivasooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu.

Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi, jalad enamasti lihtsad jooksujalad, vaid mõnedel liikidel on ees- või tagajalad muutunud plaatjateks kaevejalgadeks. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli.

Paljudel kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks.

Kiletiivaliste vastsed on erinevad. Esineb nii jalutuid konusid kui liblikaröövikuid meenutavaid ebaröövikuid.

Maailmas on kiletiivalisi umbkaudu 150 000 liiki. Kehaehituse alusel, eriti selle järgi, kuidas on rindmik ühendatud tagakehaga, jagatakse kiletiivaliste selts mitmesse rühma.

• Pidevkehalised
• Munetilised
• Astlalised.

Kõikidel kiletiivalistel on ülalõuad, millega tahket toitu närida või pesamaterjali koguda. Paljudel kiletiivalistel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke, millega õienektarit imeda. Mitmed kiletiivalised on keeruka käitumisega. Nad elavad peredena, kusjuures pereliikmetel on erinevad ülesanded. Selliseid putukaid nimetatakse ühiselulisteks. Pered ehitavad endale pesad. Järglasi kasvatatakse pesakambrites või kärjekannudes. Pesa hoitakse puhtana, seda kaitstakse vaenlaste eest. Vastsetel tuuakse toitu ning kogutakse toiduvaru.