[[28. juuni]]l [[1914]] tapsid Serbia salaorganisatsioonid Austria troonipärija [[Franz Ferdinand]]i. Austria pealinnas nõuti kohe sõja alustamist Serbia vastu. Et Serbia selja taga seisis Venemaa, siis oli Viinil vaja ka Saksamaa toetust. Berliinis oldi suureks sõjaks valmis ning Austriale anti teada: "Mitte viivitada väljaastumisegaAustriäiku."VenemaaPärast oliümberhaaramiskatseid valmistekkis vajadusekogu korral Serbiat toetama. Ka tollalläänerindel [[Peterburipositsioonisõda]]s visiidil olnud Prantsusmaa president teatas, etmille prantslasedrinde täidavadpikkus oma liitlaskohustusi. Inglismaa diplomaatia jättis esialgu mulje, et saareriik jääb suurest sõjas [[Euroopa]]s kõrvale. Selline positsioon julgustas veelgi aktiivsemaltoli tegutsema720 Saksamaadkm.
Venemaa sõjaplaan oli järgmine: anda kõigepealt löök Austria-Ungarile ning vallutada [[Budapest]] ja [[Viin]]. Selleks koondati u. 67% olemasolevast väest Galiitsia piirile. Prantsusmaa, kes oli sattunud kriitilisse olukorda nõu
Venemaa kuulutas välja [[mobilisatsioon]]i. Saksamaa kuulutas [[1. august]]il Venemaale ja [[3. august]]il Prantsusmaale sõja. Austria-Ungari kuulutas [[5. august]]il sõja Venemaale. Kui Saksamaa oli [[4. august]]il saatnud oma väed üle erapooletu Belgia piiri, kuulutas Suurbritannia sõja Saksamaale. Saksamaa saatis läänerindele 7 armeed (1.6 miljonit meest) ning püüdis purustada 5 Prantsuse armeed (1.3 miljonit meest, ülemjuhataja [[Joseph Joffre]]), Briti ekspeditsiooni (87000 meest, ülemjuhataja [[J. French]]) ja Belgia väge (175 000 meest, ülemjuhataja kuningas [[Albert I]])¹.
Septembriks oli Saksa vägi saavutanud suurt edu ja lähenes [[Pariis]]ile, Prantsuse valitsus pidi sealt evakueeruma. Viimasel hetkel õnnestus Prantsusmaal sakslased tagasi lüüa. '''[[Marne´i lahing]]''' ([[5. september|5.]]-[[6. september]] 1914), kus Prantsuse ja Briti väed andsid J. Joffe juhtimisel löögi Saksa vägedele, nurjas Saksa sõjaplaani ning mõjutas oluliselt sõja edasist käiku. Pärast ümberhaaramiskatseid tekkis kogu läänerindel [[positsioonisõda]], mille rinde pikkus oli 720 km.
Venemaa sõjaplaan oli järgmine: anda kõigepealt löök Austria-Ungarile ning vallutada [[Budapest]] ja [[Viin]]. Selleks koondati u. 67% olemasolevast väest Galiitsia piirile. Prantsusmaa, kes oli sattunud kriitilisse olukorda nõudis, et Venemaa alustaks pealetungi Ida-Preismaal. Venemaa ei jõudnud Ida-Preisimaa pealetungi küllalt ette valmistada ning Saksa 8. armee (0.2 mln. meest juhataja P. von Hindemburg) lõi pealetungi tagasi, purustas '''[[Tannembergi lahingus]]''' ([[26. august|26.]]-[[30. august]]) Vene 2. armee (kindral A.Samsonov) ja sundis Vene 1. armee (kindral P. von Rennenkampf) Ida-Peisimaalt lahkuma. Samal ajal sundisid 4 Vene armeed (0.7 mln. meest)¹ Austria-Ungari väe (u. 0.85 mln. meest) Galiitsias taanduma. Samad armeed vallutasid 3.sept Lvovi ja piirasid ümber Przemysli kindluse. Pärast lahinguid Visla keskjooksul tekkis ka Idarindel positsioonsõda, mis nõudis miljoniliste armeede olemasolu. Serbia vägi (247000 meest)¹ lõi Austria-Ungari (260000 meest) rünnakud tagasi. Kui Türgi astus sõtta Kesk-riikide poolel tekitas see Kaukaasia, Egiptuse ja Mesopotaamia rinde. 23. augustil kuulutas Saksamaale sõja Jaapan ja vallutas Vaikse ookeani saartel olevad Saksa kolooniad. 7. novembril vallutas Jaapan Hiinas Qingado kindluse, mis kuulus Saksale.
