Erinevus lehekülje "René Guénon" redaktsioonide vahel

Lisatud 699 baiti ,  14 aasta eest
resümee puudub
usundiloos paigutatakse ta kõrvuti uurijatega nagu Ananda K. Coomaraswamy ja [[Mircea Eliade]].
 
== Elulugu ==
Guénon sündis katoliiklikus peres. Nooruses tegeles ta [[matemaatika]] ja [[filosoofia]]ga.
 
 
Aastal [[1912]] sai temast rootsi maalija [[Ivan Aguéli]] õhutustele islami järgija.
 
René Guénon ei esinenud mitte kui akadeemiline
uurija, kellele usund on vaid pelk uurimisobjekt, vaid kui “ärganu” ja “usklik”, kelle
jaoks religioon ja äärmuseni käsitatud religioossus on ainuvõimalik eksisteerimisviis.
Guénoni raamatud levisid tema eluajal vähe ja ta lahkus Euroopast juba 1930. aastal.
 
René Guénon oli aktiivne [[metafüüsika]] pooldaja. Ta uuris ja tegeles ka kultuuride vördleva analüüsiga. Guénon käsitleb Läänt kui metafüüsika suhtes "kurti" ja "pimedat" [[tsivilisatsioon]]i. Ta pidas mõttetuks kasutada eristavat lähenemist möistetele ''filosoof'' ja ''mõtleja''.
 
== Õpetus ==
*Guénon peab tähtsaks traditsioonilisi õpetusi ja nende lähteks olevat maailmataju. Lääne liberalism olemasolu rajaneb ainuüksi traditsiooni salgamisel, siis mõistagi näeb vaenlast kõiges ja kõigis, mis põhineb traditsioonil. Kõik see, mis peab reaalseks püsivaid ja absoluutseid alusprintsiipe, muutub tahes-tahtmata “vaenlase kujuks”.
 
*'''Arenemisõpetuse kriitika''': Maisus ja inimese elu ei ole taandatav evolutsiooniks ja arenemiseks. Näiteks ei ole suudetud leida arengut kunstis ja eetikas, reaalsuse nähtumuslikud vormid teisenevad teatud tsükliliste seaduspärade taustal, kuid põhikvaliteedid püsivad; ka loodusseadused ei arene, neil on vaid üldisemaid ja konkreetsemaid avaldumisvorme.
*'''Tsüklite õpetus''': reaalsus avaldab ennast tsükliliste protsesside kaudu, iga asi, olles ammendanud oma olemuslikud sisemised võimalused, lõpeb ja tema asemele ilmub reaalsuse olemuslikest võimalustest teine asi. Inimühiskondki areneb tsükliliselt, tsükli alguspunktis valdavad [[kultuur]]is olemuslikud ja vaimsed kvaliteedid, kõik see, mida [[Aristoteles]]e filosoofias piiritleb mõiste ''forma''; [[religioon]] domineerib, asjadel ja sündmustel on suuresti sümboolne ja vaimne tähendus; tsükli lõpus hakkab valdama materialism, religioon minetab mõju, inimesed “upuvad” üleni ainesse (see on Aristotelese materia), see tingib [[loodusteadus]]te ja [[tehnika]], tootmise ja tarbimise ohjeldamatu arengu, nagu me seda tänapäeval kõikjal näeme. Tsükkel lõpeb siis, kui sellesuunaline areng on ammendanud mateerias peituvad võimalused ja viinud tsivilisatsiooni mateeria “põhjani”. Kuid kaugema mineviku kogemus näitab, et on võimalik “tagasipöördumine” — enne lõplikku lõppu algab uus arengutsükkel, ärganud vaimsus, religioon ja metafüüsiline tunnetus loovad vana materiaalse tsivilisatsiooni varemetele uue: sama moodi, nagu allakäinud antiigi varemetele lõi [[kristlus]] keskaja [[tsivilisatsioon]]i.
Anonüümne kasutaja