Sándor Petőfi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Osaline keeletoimetamine ja linkide lisamine. |
Osaline keeletoimetamine ja linkide lisamine. |
||
26. rida:
Üksteisele järgnenud kogud tõid luuletajale ennenägematu populaarsuse. Petőfi luuletusi deklameeriti, kopeeriti ja viisistati – nii mõnigi neist muutus õige pea rahvalauluks. Ent Petőfi ei rahuldunud rahvalauliku staatusega.
Petőfil ei õnnestunud toona kaasat leida: mälestus sellest on Berta Mednyánszky vastu tuntud lootusetu armastuse tsüklis ("Szerelem gyöngyszemei" ehk "Armastuse pärlid", 20.10.1845).
Pärast 10. novembril 1845. aastal ilmunud järjekordset kogu ("Versek 1844–1845" ehk "Luuletused 1844–1845"), seisis Petőfi silmitsi vältimatuga – iseenda, ungari kirjanduse ja kriitika olukorra, sõpruse ja mõttekaasluse truuduse küsimuse ning ühiskondliku ebaõiglusega. Kriisiperiood tabas Petőfi tema vanemate juures [[Szalkszentmárton|Szalkszentmártonis]] ja kestis pool aastat (1845–1846). Ent see polnud kriis sõna harilikus tähenduses: Petőfi käis ikkagi kaasas luule uuenemisega ("Felhők" ehk "Pilved", 23.04.1846) ning katsetas romaani- ja näitekirjanduse žanritega ("A hóhér kötele" ehk "Timuka köis", 04.06.1846; "Tigris és hiéna" ehk "Tiiger ja hüään", 02.01.1847). Ühtlasi tegi Petőfi olulisi otsuseid oma elus. Petőfist sai vabakutseline kirjanik ja esimene luuletaja, kes Ungaris oma loomingust ära elas ning ta asutas noorte kirjanike huvide kaitsmise ühingu [[Tízek Társasága]] (ee Kümne Selts). Võib-olla kõige olulisem on, et tema romantiliselt julge tegutsemishimu kujunes Prantsuse revolutsiooni uurimise tõttu vabariiklikuks maailmavaateks, pea religioosselt intensiivse vabaduse- ja looduskultusega.
15. märtsil 1847 ilmusid tema kogutud luuletused, seniste luuletuste täielik kogu. See oli väga edukas teos, 1848. aastal tuli välja anda uus, kaheosaline köide. Ta oli vaieldamatult rahvusluuletaja, kes aga ei osalenud traditsioonilistes feodaalsetes politiseerivates foorumites. Reformide asemel ootas ta juba 1848. aastat, Euroopa "rahvaste kevadet". 15. märtsil sai tema Nemzeti dal – Rahvuslaul Pesti revolutsiooni, Euroopa ainsa veretu revolutsiooni sümboliks. [[15. märts]]il [[1848]] oli ta üks revolutsiooni algatajatest Ungaris ja 12-punktilise nõudmiste nimekirja kaasautor. Petőfi mängis sündmuste kujunemises oma rolli ka hiljem ühe saatkonna liikmena (Közcsendi és a Pest megyei Közbátorsági Választmány), kuid järjekindla vabariikliku veendumuse tõttu jäi ta koos märtsi noortega üha enam isolatsiooni. Kui ta 1848. aasta suvel esimestel rahvasaadikutega riigikogu valimistel Szabadszállásis kandideeris, jäi ta kohalikule kandidaadile alla. Tema isolatsiooni jäämist ei muutnud ka edasised teosed: 1. mail ilmus peaaegu vastukajata jäänud "Lapok Petőfi Sándor naplójából" ("Lehekülgi Sándor Petőfi päevikust"), kümme päeva hiljem aga Shakespeare'i tragöödia "Coriolanus" tõlge. Talle valimistel osaks saanud ebaõnne mõjul kirjutas ta jutustava luuletuse "Az apostol" ("Apostel", 1848 juuli–september), selle terviktekst ilmus trükis alles 1874.▼
8. septembril 1846. aastal [[Transilvaania|Transilvaaniasse]] reisile minnes tutvus Petőfi [[Carei|Careis]] Júlia Szendreyga, kelle ta kohtumise esimesel aastapäeval naiseks võttis. Nende üheaastase armastuse vabadussõja käigus (vääritimõistmiste, vanemate keeldude, kirja- ja luulevormis sõnumitega) selgus: sellest sai esimene selline poeediarmastus ungari kirjanduses, milles tüdruk ei otsustanud mitte oma pere, vaid kaasa kasuks. Petőfi kirjutas armastusluulet oma abikaasale nii pulmareisil Koltós (septembris–oktoobris 1847) kui ka pärast seda.
1847. aastal tutvub Petőfi [[János Arany|János Aranyga]], kes jätkab poeedi elutööd pärast tema surma.
▲15. märtsil 1847 ilmusid
Et luuletaja ei pidanud läbi elama oma kangelase Szilvesteri kogu saatust, selle põhjuseks oli vabadussõda, relvastatud enesekaitse käivitumine. 1848. aastal astus ta kindral [[József Bem]]i adjutandina Ungari sõjaväkke võitluses [[Habsburgid]]ega. Oma vanemad ja lapseootel abikaasa kindlasse kohta viinud, teenis ohvitser Petőfi alates oktoobrist Debrecenis kodukaitseväe kaptenina. Debrecenis sündis 15. detsembril 1848 tema poeg Zoltán. Poeet-revolutsionääril oli muuseas palju probleeme sõjaväelise distsipliiniga, 1849. aastal loobus ta kahel korral oma auastmest. Oma koha leidis ta lõpuks Transilvaania armees, sõjaväelise geeniuse kindral József Bemi kõrval, kes armastas teda nagu oma poega: tegi temast oma adjutandi, autasustas 1849. aasta aprillis, mais andis talle majori auastme. Kuid ka Artúr Görgey, kes aitas Petőfit tema konfliktide lahendamisel, pidas teda oma lemmikluuletajaks.
37. rida ⟶ 43. rida:
==Mälestuse jäädvustamine==
==Luulenäide==▼
Tema üks tuntumaid luuletusi on "Rahvuslaul" ("Nemzeti dal"):▼
Üles, madjar! Kodu kutsub.<br>▼
Aeg on käes – kas nüüd või iial!<br>▼
Valige, nüüd aeg teilt küsib:<br>▼
vabadus, või orjus püsib.<br>▼
Madjarite jumalale<br>▼
vannume,<br>▼
vannume: ei enam orjust<br>▼
kanna me! <br>▼
/.../▼
== Teosed ==
66. rida ⟶ 59. rida:
*1842–44 Összes Versei (Kogutud luuletused)
Petőfi varastele luuletustele avaldas mõju rahvalaulutraditsioon. Hiljem õppis „õppimata, loomulik poeet” ära neli keelt ja tõlkis ungari keelde muuhulgas [[Percy Shelley|Shelley]], [[Heinrich Heine|Heine]]'i, [[Friedrich Schiller|Schilleri]], [[Pierre-Jean de Béranger|Bérangeri]] ja [[Thomas Moore|Moore'i]] luuletusi ning [[William Shakespeare|Shakespeare'i]] "Coriolanuse". Petőfi [[1846|1846. aasta]] eleegiliste, mõtlike luuletuste vorm on katkendlikum, romantilisem (nt "Felhők" ehk "Pilved"). Petőfi loodusluuletustes on täpse kirjelduse kõrval romantiline väärtusmaailm. See on esil ka tema revolutsiooniluuletustes, mis on täis tegutsemishimu ja ennustavad maailma vabadust ("Egy gondolat bánt engemet" ehk "Mind mõte vaevab murega" ja "Nemzeti dal" ehk "Rahvuslaul"). Vabaduse ja armastuse tunne põimuvad Petőfi luuletustes üheks. Ent tema armastusluules – nt "Szeptember végén" ('septembri lõpus') – ja vabadussõja ebaõnnestumise aegu kirjutatud luuletustes – nt "Pacsirtaszót hallok megint" ehk "Lõolaulu jälle kuulda saan" – on taas kuulda eleegilist tooni.
=== Eesti keeles ilmunud teosed ===
*"Timuka köis" (romaan) Aleksander Petöfi (Tallinn: [[Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus|Tallinna Eesti Kirjastus-ühisus]], [[1911]])
*"Sangar János" ([[1844]], ee [[1973]], tõlkinud [[Ellen Niit]], [[Tallinn]]: [[Eesti Raamat]])▼
*"
*"Vabadus, armastus: valik luuletusi ja poeeme" (
*"
▲*"
▲* "Sügisel", [[Romaan (ajakiri)|ajakiri Romaan]], nr 4, II aastakäik, lk 112, 1923.
▲== Luulenäide ==
▲Üles, madjar! Kodu kutsub.<br>
▲Aeg on käes – kas nüüd või iial!<br>
▲Valige, nüüd aeg teilt küsib:<br>
▲vabadus, või orjus püsib.<br>
▲Madjarite jumalale<br>
▲vannume,<br>
▲vannume: ei enam orjust<br>
▲kanna me! <br>
▲/.../
== Kirjandus ==
|