Vikipeedia

Sándor Petőfi: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Elmiil (arutelu | kaastöö)
19 muudatust
Osaline keeletoimetamine ja linkide lisamine.
Elmiil (arutelu | kaastöö)
19 muudatust
Osaline keeletoimetamine ja linkide lisamine.
26. rida:
Üksteisele järgnenud kogud tõid luuletajale ennenägematu populaarsuse. Petőfi luuletusi deklameeriti, kopeeriti ja viisistati – nii mõnigi neist muutus õige pea rahvalauluks. Ent Petőfi ei rahuldunud rahvalauliku staatusega.
 
Petőfil ei õnnestunud toona kaasat leida: mälestus sellest on Berta Mednyánszky vastu tuntud lootusetu armastuse tsüklis ("Szerelem gyöngyszemei" ehk "Armastuse pärlid", 20.10.1845).
Petőfil ei õnnestunud toona kaasat leida: mälestust sellest kannab Berta Mednyánszky vastu tuntud lootusetu armastuse tsükkel ("Szerelem gyöngyszemei", "Armastuse pärlid", ilmus 20. oktoobril 1845). Kuigi 10. novembril 1845 ilmus järjekordne kogu ("Versek 1844–1845", "Luuletused 1844–1845"), pidi ta silma vaatama vältimatule – iseendale, ungari kirjanduse ja kriitika olukorrale, sõpruse ja mõttekaasluse truuduse küsimusele, ühiskondlikule ebaõiglusele. See toimus 1845–1846 tema Szalkszentmártonis elavate vanemate juures. See pool aastat polnud kriisiperiood sõna harilikus tähenduses, ta käis ikkagi kaasas luule uuenemisega (Felhők, Pilved, 23. aprill 1846), tegi katseid uute žanrite, romaani- ja näitekirjanduse vallas (A hóhér kötele – Timuka köis, 4. juuni 1846, Tigris és hiéna – Tiiger ja hüään, 2. jaanuar 1847) ja tegi ka olulisi otsuseid oma elus. Temast sai vabakutseline kirjanik, esimene luuletaja, kes Ungaris oma sulest ära elas; ta asutas noorte kirjanike huvide kaitsmise ühingu, Tízek Társasága – Kümne Seltsi. Ja mis võib-olla veel olulisem: tema romantiliselt julge tegutsemishimu kujunes Prantsuse revolutsiooni uurimise mõjul vabariiklikuks maailmavaateks, pea religioosselt intensiivse vabaduse- ja looduskultusega. Ta leidis ka kaasa: 8. septembril 1846 Transilvaania reisile minnes tutvus ta Nagykárolys Júlia Szendreyga, kelle ta nende kohtumise esimesel aastapäeval naiseks võttis. Nende üheaastase armastuse vabadussõja käigus (vääritimõistmiste, vanemate keeldude, kirja- ja luulevormis sõnumitega) selgus: sellest sai esimene selline poeediarmastus ungari kirjanduses, milles tüdruk ei otsustanud mitte oma pere, vaid kaasa kasuks. Nii kirjutas Petőfi sulg Koltó pulmareisil (septembris–oktoobris 1847) ja ka pärast seda armastusluulet abikaasale. 1847. aastasse jääb ka tema tutvumine János Aranyga, kes jätkab Petőfi elutööd pärast poeedi surma.
 
Pärast 10. novembril 1845. aastal ilmunud järjekordset kogu ("Versek 1844–1845" ehk "Luuletused 1844–1845"), seisis Petőfi silmitsi vältimatuga – iseenda, ungari kirjanduse ja kriitika olukorra, sõpruse ja mõttekaasluse truuduse küsimuse ning ühiskondliku ebaõiglusega. Kriisiperiood tabas Petőfi tema vanemate juures [[Szalkszentmárton|Szalkszentmártonis]] ja kestis pool aastat (1845–1846). Ent see polnud kriis sõna harilikus tähenduses: Petőfi käis ikkagi kaasas luule uuenemisega ("Felhők" ehk "Pilved", 23.04.1846) ning katsetas romaani- ja näitekirjanduse žanritega ("A hóhér kötele" ehk "Timuka köis", 04.06.1846; "Tigris és hiéna" ehk "Tiiger ja hüään", 02.01.1847). Ühtlasi tegi Petőfi olulisi otsuseid oma elus. Petőfist sai vabakutseline kirjanik ja esimene luuletaja, kes Ungaris oma loomingust ära elas ning ta asutas noorte kirjanike huvide kaitsmise ühingu [[Tízek Társasága]] (ee Kümne Selts). Võib-olla kõige olulisem on, et tema romantiliselt julge tegutsemishimu kujunes Prantsuse revolutsiooni uurimise tõttu vabariiklikuks maailmavaateks, pea religioosselt intensiivse vabaduse- ja looduskultusega.
15. märtsil 1847 ilmusid tema kogutud luuletused, seniste luuletuste täielik kogu. See oli väga edukas teos, 1848. aastal tuli välja anda uus, kaheosaline köide. Ta oli vaieldamatult rahvusluuletaja, kes aga ei osalenud traditsioonilistes feodaalsetes politiseerivates foorumites. Reformide asemel ootas ta juba 1848. aastat, Euroopa "rahvaste kevadet". 15. märtsil sai tema Nemzeti dal – Rahvuslaul Pesti revolutsiooni, Euroopa ainsa veretu revolutsiooni sümboliks. [[15. märts]]il [[1848]] oli ta üks revolutsiooni algatajatest Ungaris ja 12-punktilise nõudmiste nimekirja kaasautor. Petőfi mängis sündmuste kujunemises oma rolli ka hiljem ühe saatkonna liikmena (Közcsendi és a Pest megyei Közbátorsági Választmány), kuid järjekindla vabariikliku veendumuse tõttu jäi ta koos märtsi noortega üha enam isolatsiooni. Kui ta 1848. aasta suvel esimestel rahvasaadikutega riigikogu valimistel Szabadszállásis kandideeris, jäi ta kohalikule kandidaadile alla. Tema isolatsiooni jäämist ei muutnud ka edasised teosed: 1. mail ilmus peaaegu vastukajata jäänud "Lapok Petőfi Sándor naplójából" ("Lehekülgi Sándor Petőfi päevikust"), kümme päeva hiljem aga Shakespeare'i tragöödia "Coriolanus" tõlge. Talle valimistel osaks saanud ebaõnne mõjul kirjutas ta jutustava luuletuse "Az apostol" ("Apostel", 1848 juuli–september), selle terviktekst ilmus trükis alles 1874.▼
 
8. septembril 1846. aastal [[Transilvaania|Transilvaaniasse]] reisile minnes tutvus Petőfi [[Carei|Careis]] Júlia Szendreyga, kelle ta kohtumise esimesel aastapäeval naiseks võttis. Nende üheaastase armastuse vabadussõja käigus (vääritimõistmiste, vanemate keeldude, kirja- ja luulevormis sõnumitega) selgus: sellest sai esimene selline poeediarmastus ungari kirjanduses, milles tüdruk ei otsustanud mitte oma pere, vaid kaasa kasuks. Petőfi kirjutas armastusluulet oma abikaasale nii pulmareisil Koltós (septembris–oktoobris 1847) kui ka pärast seda.
 
1847. aastal tutvub Petőfi [[János Arany|János Aranyga]], kes jätkab poeedi elutööd pärast tema surma.
 
▲15. märtsil 1847 ilmusid temaPetőfi kogutud luuletused, – seniste luuletuste täielik kogu. SeeTeos oli väga edukas teos,: 1848. aastal tuli välja anda uus, kaheosaline köide. TaPetőfi oli vaieldamatult rahvusluuletaja, keskuid agata ei osalenud traditsioonilistes feodaalsetes politiseerivates foorumites. Reformide asemel ootas ta jubaPetőfi 1848. aastat,aasta Euroopa "rahvasteRahvaste kevadet". Sama aasta 15. märtsil saioli temaPetőfi Nemzetiüks dalUngari –revolutsiooni Rahvuslaulalgatajatest Pestija revolutsiooni,12-punktilise Euroopanõudmiste ainsanimekirja veretukaasautor. revolutsiooniPetőfi sümboliks."Nemzeti [[15.dal" märts]]il("Rahvuslaul") [[1848]]. oliaasta taUngari üksrevolutsioon|Pesti revolutsiooni]], algatajatestEuroopa Ungarisainsa javeretu 12-punktiliserevolutsiooni nõudmiste nimekirja kaasautorsümboliks. Petőfi mängisoli tähtis sündmuste kujunemises oma rollikujundaja ka hiljem ühe saatkonna liikmena (Közcsendi és a Pest megyei Közbátorsági Választmány) saatkonna liikmena, kuid järjekindla vabariikliku veendumuse tõttu jäioli ta koos märtsi noortega üha enamrohkem isolatsiooniisolatsioonis. Kui ta 1848. aasta suvel esimestel rahvasaadikutega riigikogu valimistel Szabadszállásis kandideeris, jäi ta kohalikule kandidaadile alla. Tema isolatsiooni jäämist ei muutnud ka edasised teosed: 1. mail ilmus peaaegu vastukajata jäänud "Lapok Petőfi Sándor naplójából" ("Lehekülgi Sándor Petőfi päevikust"), kümme päeva hiljem aga Shakespeare'i tragöödia "Coriolanus" tõlge. Talle valimistel osaks saanud ebaõnne mõjul kirjutas ta jutustava luuletuse "Az apostol" ("Apostel", 1848 juuli–september), selle terviktekst ilmus trükis alles 1874.
 
Et luuletaja ei pidanud läbi elama oma kangelase Szilvesteri kogu saatust, selle põhjuseks oli vabadussõda, relvastatud enesekaitse käivitumine. 1848. aastal astus ta kindral [[József Bem]]i adjutandina Ungari sõjaväkke võitluses [[Habsburgid]]ega. Oma vanemad ja lapseootel abikaasa kindlasse kohta viinud, teenis ohvitser Petőfi alates oktoobrist Debrecenis kodukaitseväe kaptenina. Debrecenis sündis 15. detsembril 1848 tema poeg Zoltán. Poeet-revolutsionääril oli muuseas palju probleeme sõjaväelise distsipliiniga, 1849. aastal loobus ta kahel korral oma auastmest. Oma koha leidis ta lõpuks Transilvaania armees, sõjaväelise geeniuse kindral József Bemi kõrval, kes armastas teda nagu oma poega: tegi temast oma adjutandi, autasustas 1849. aasta aprillis, mais andis talle majori auastme. Kuid ka Artúr Görgey, kes aitas Petőfit tema konfliktide lahendamisel, pidas teda oma lemmikluuletajaks.
37. rida ⟶ 43. rida:
 
==Mälestuse jäädvustamine==
TemaPetőfi järgi on nimetatud üks [[Budapest]]i sild [[Petőfi sild|Petőfi sillaks]], sadu tänavaid Ungari linnades, hulk koole, kirjandusmuuseum ja raadiojaam.
 
==Luulenäide==▼
Tema üks tuntumaid luuletusi on "Rahvuslaul" ("Nemzeti dal"):▼
 
Üles, madjar! Kodu kutsub.<br>▼
Aeg on käes – kas nüüd või iial!<br>▼
Valige, nüüd aeg teilt küsib:<br>▼
vabadus, või orjus püsib.<br>▼
Madjarite jumalale<br>▼
vannume,<br>▼
vannume: ei enam orjust<br>▼
kanna me! <br>▼
/.../▼
 
== Teosed ==
66. rida ⟶ 59. rida:
*1842–44 Összes Versei (Kogutud luuletused)
 
Petőfi varastele luuletustele avaldas mõju rahvalaulutraditsioon. Hiljem õppis „õppimata, loomulik poeet” ära neli keelt ja tõlkis ungari keelde muuhulgas [[Percy Shelley|Shelley]], [[Heinrich Heine|Heine]]'i, [[Friedrich Schiller|Schilleri]], [[Pierre-Jean de Béranger|Bérangeri]] ja [[Thomas Moore|Moore'i]] luuletusi ning [[William Shakespeare|Shakespeare'i]] "Coriolanuse". Petőfi [[1846|1846. aasta]] eleegiliste, mõtlike luuletuste vorm on katkendlikum, romantilisem (nt "Felhők" ehk "Pilved"). Petőfi loodusluuletustes on täpse kirjelduse kõrval romantiline väärtusmaailm. See on esil ka tema revolutsiooniluuletustes, mis on täis tegutsemishimu ja ennustavad maailma vabadust ("Egy gondolat bánt engemet" ehk "Mind mõte vaevab murega" ja "Nemzeti dal" ehk "Rahvuslaul"). Vabaduse ja armastuse tunne põimuvad Petőfi luuletustes üheks. Ent tema armastusluules – nt "Szeptember végén" ('septembri lõpus') – ja vabadussõja ebaõnnestumise aegu kirjutatud luuletustes – nt "Pacsirtaszót hallok megint" ehk "Lõolaulu jälle kuulda saan" – on taas kuulda eleegilist tooni.
 
=== Eesti keeles ilmunud teosed ===
 
*"Timuka köis" (romaan) Aleksander Petöfi (Tallinn: [[Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus|Tallinna Eesti Kirjastus-ühisus]], [[1911]])
*"Sangar János" ([[1844]], ee [[1973]], tõlkinud [[Ellen Niit]], [[Tallinn]]: [[Eesti Raamat]])▼
* "Sügisel", ([[Romaan (ajakiri)|ajakiri Romaan]], nr 4, II aastakäik, lk 112, 1923.[[1912]])▼
*"Iginoor mees: luuletused ja poeemid", (tõlkinud Ellen Niit, Tallinn: Eesti Raamat, 1973)
*"TimukaValitud köisluuletusi" (romaan)tõlkinud AleksanderEllen PetöfiNiit, (Tallinnjärelsõna: TallinnaP. Palmeos; Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus-ühisus, 1911[[1955]])
*"Vabadus, armastus: valik luuletusi ja poeeme" (ungari keelest tõlkinud ja järelsõna: Ellen Niit, Tallinn: [[Eesti Riiklik Kirjastus]], [[1964]])
*"ValitudSangar luuletusiJános" (ungari keelest tõlkinud E.[[Ellen Niit; järelsõna: P. Palmeos;]], [[Tallinn]]: [[Eesti RiiklikRaamat]], Kirjastus[[1844]], 1955ee [[1973]])
▲*"SangarIginoor János"mees: ([[1844]],luuletused eeja [[1973]]poeemid", (tõlkinud [[Ellen Niit]], [[Tallinn]]: [[Eesti Raamat, [[1973]])
▲* "Sügisel", [[Romaan (ajakiri)|ajakiri Romaan]], nr 4, II aastakäik, lk 112, 1923.
 
▲== Luulenäide ==
▲TemaPetőfi üks tuntumaid luuletusi on "Rahvuslaul" ("Nemzeti dal"):
 
▲Üles, madjar! Kodu kutsub.<br>
▲Aeg on käes – kas nüüd või iial!<br>
▲Valige, nüüd aeg teilt küsib:<br>
▲vabadus, või orjus püsib.<br>
▲Madjarite jumalale<br>
▲vannume,<br>
▲vannume: ei enam orjust<br>
▲kanna me! <br>
▲/.../
 
== Kirjandus ==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Sándor_Petőfi"