Sándor Petőfi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P (Eelnevate muudatuste kohta ka: osaline keeletoimetamine, linkide lisamine) |
Osaline keeletoimetamine ja linkide lisamine. |
||
6. rida:
== Elukäik ja looming ==
Sándor Petőfi vanemad olid [[slovakid]]. Petőfi sünninimi
Petőfi alustas kooliteed viie ja poole aastasena. Esimesed kuus aastat õppis ta luterlikes õppeasutustes: [[Kecskemét|Kecskeméti]] koolis (1828–1831), Sárszentlőrincis (1831–1833) ja [[Pest|Pesti]] luteri gümnaasiumis (1833–1834). Seejärel veetis ta ühe õppeaasta Pestis piaristide juures (1834–1835). Petőfi õnnelikemad õpinguaastad seostuvad aga [[Aszód|Aszódiga]] (1835–1838), kus ta õppis hästi, luges palju, joonistas ja kirjutas luuletusi. Aszódis tekkis Petőfil soov näitlejaks saada.
14. rida:
Petőfile lõppes poolaasta Selmeci lütseumis läbikukkumisega. Pärast seda töötas ta esmalt Pestis Ungari Teatris omamoodi teatriteenijana. Seejärel veetis ta paar kuud [[Dunántúl|Dunántúli]]<nowiki/>s sugulaste juures.
[[1839|1839. aasta]] septembris astus Petőfi [[Sopron|Sopronis]] soldatiks: Petőfi valetas end vanemaks, et ta üleüldse vastu võetaks. Maailma avastamise asemel oli Petőfi
Vaid iseendale loota võiv noormees katsetas uuesti õpingutega [[Pápa]] kolleegiumis (1841–1842).
1841. aasta suvel
[[Mihály Vörösmarty]] ning Pesti opositsioonilisi kodanikke ja haritlasi koondava [[Rahvuslik Ring|Rahvusliku Ringi]] toetusel toimus Petőfi elus otsustav pööre: tema luuletused avaldati trükis ning 1. juulil 1844. aastal sai Petőfi [[Pesti Moeleht|Pesti Moelehe]] abitoimetajaks. Petőfi kindlustas elatise intensiivse tööga. Tema teosed ilmusid kiiresti üksteise järel: 27. oktoobril 1844. a "A helység kalapácsa" ("Küla vasar"), 10. novembril "Versek 1842–1844" ("Luuletused 1842–1844"), 6. märtsil 1845. a "János vitéz" ("Sangar János"), 20. märtsil "Cirpuslombok Etelke sírjáról" ("Küpressioksad Etelke haualt"). Viimane teos oli kirjutatud 15-aastaselt surnud [[Etelka Csapó]] mälestuseks.
Üksteisele järgnevad kogud tõid luuletajale ennenägematu populaarsuse. Tema luuletusi deklameeriti, kopeeriti, viisistati; nii mõnigi neist muutus õige pea rahvalauluks. Ent ta ei rahuldunud rahvalauliku staatusega. Toona ei õnnestunud tal veel kaasat leida, mälestust sellest kannab Berta Mednyánszky vastu tuntud lootusetu armastuse tsükkel ("Szerelem gyöngyszemei", "Armastuse pärlid", ilmus 20. oktoobril 1845). Kuigi 10. novembril 1845 ilmus järjekordne kogu ("Versek 1844–1845", "Luuletused 1844–1845"), pidi ta silma vaatama vältimatule – iseendale, ungari kirjanduse ja kriitika olukorrale, sõpruse ja mõttekaasluse truuduse küsimusele, ühiskondlikule ebaõiglusele. See toimus 1845–1846 tema Szalkszentmártonis elavate vanemate juures. See pool aastat polnud kriisiperiood sõna harilikus tähenduses, ta käis ikkagi kaasas luule uuenemisega (Felhők, Pilved, 23. aprill 1846), tegi katseid uute žanrite, romaani- ja näitekirjanduse vallas (A hóhér kötele – Timuka köis, 4. juuni 1846, Tigris és hiéna – Tiiger ja hüään, 2. jaanuar 1847) ja tegi ka olulisi otsuseid oma elus. Temast sai vabakutseline kirjanik, esimene luuletaja, kes Ungaris oma sulest ära elas; ta asutas noorte kirjanike huvide kaitsmise ühingu, Tízek Társasága – Kümne Seltsi. Ja mis võib-olla veel olulisem: tema romantiliselt julge tegutsemishimu kujunes Prantsuse revolutsiooni uurimise mõjul vabariiklikuks maailmavaateks, pea religioosselt intensiivse vabaduse- ja looduskultusega. Ta leidis ka kaasa: 8. septembril 1846 Transilvaania reisile minnes tutvus ta Nagykárolys Júlia Szendreyga, kelle ta nende kohtumise esimesel aastapäeval naiseks võttis. Nende üheaastase armastuse vabadussõja käigus (vääritimõistmiste, vanemate keeldude, kirja- ja luulevormis sõnumitega) selgus: sellest sai esimene selline poeediarmastus ungari kirjanduses, milles tüdruk ei otsustanud mitte oma pere, vaid kaasa kasuks. Nii kirjutas Petőfi sulg Koltó pulmareisil (septembris–oktoobris 1847) ja ka pärast seda armastusluulet abikaasale. 1847. aastasse jääb ka tema tutvumine János Aranyga, kes jätkab Petőfi elutööd pärast poeedi surma.▼
▲Üksteisele
15. märtsil 1847 ilmusid tema kogutud luuletused, seniste luuletuste täielik kogu. See oli väga edukas teos, 1848. aastal tuli välja anda uus, kaheosaline köide. Ta oli vaieldamatult rahvusluuletaja, kes aga ei osalenud traditsioonilistes feodaalsetes politiseerivates foorumites. Reformide asemel ootas ta juba 1848. aastat, Euroopa "rahvaste kevadet". 15. märtsil sai tema Nemzeti dal – Rahvuslaul Pesti revolutsiooni, Euroopa ainsa veretu revolutsiooni sümboliks. [[15. märts]]il [[1848]] oli ta üks revolutsiooni algatajatest Ungaris ja 12-punktilise nõudmiste nimekirja kaasautor. Petőfi mängis sündmuste kujunemises oma rolli ka hiljem ühe saatkonna liikmena (Közcsendi és a Pest megyei Közbátorsági Választmány), kuid järjekindla vabariikliku veendumuse tõttu jäi ta koos märtsi noortega üha enam isolatsiooni. Kui ta 1848. aasta suvel esimestel rahvasaadikutega riigikogu valimistel Szabadszállásis kandideeris, jäi ta kohalikule kandidaadile alla. Tema isolatsiooni jäämist ei muutnud ka edasised teosed: 1. mail ilmus peaaegu vastukajata jäänud "Lapok Petőfi Sándor naplójából" ("Lehekülgi Sándor Petőfi päevikust"), kümme päeva hiljem aga Shakespeare'i tragöödia "Coriolanus" tõlge. Talle valimistel osaks saanud ebaõnne mõjul kirjutas ta jutustava luuletuse "Az apostol" ("Apostel", 1848 juuli–september), selle terviktekst ilmus trükis alles 1874.
| |||