Akraasia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Intgr (arutelu | kaastöö)
P Lisan {{toimeta}} mallidele ajad (AWB)
Resümee puudub
8. rida:
 
Alates antiigist on tahtenõrkusse kahesugust suhtumist.
Platonil[[Platon]]il, läbi Sokratese[[Sokrates]]e suu, oli akraasia võimatu, kuivõrd kaasteadmise korral, variantide A ja B puhul, kui teatakse, et üks on etem kui teine, pole võimalik valida viletsamat. Halva valiku taga on nõmedus või puudus (inimene võib olla puudulik, näiteks ta võib olla pime või mõne muu tajudefektiga).
 
Aristoteles esindab teist suundumust, mille puhul kuulub inimese juurde kalduvus nõrgalt tahta. Stoikudest alates on akraasia küsimus transformeerunud [[mõistus]]e ja tunnete ([[passioon]]ide) vastasseisuks: akraasia kui taltsutamatus on emotsioonide juhtimise ja valdamise küsimus. Selleks tuleb leida vaid retseptuur, teadmiste kogum, mille varal inimliku heaolu saavutamine - tee [[voorus]]teni - on distsipliinist ja harjutamisest sõltuv.
15. rida:
Alates [[Donald Davidsonist]] kuulub akraasia-temaatika [[analüütilise filosoofia]] baasdiskursusse.
 
==Lisalugemist==
Kaasaegsest arutelust kultuuriajakiri ''Akadeemia'' nr. 1 - 2005:
1. Davidson,# [[Donald Davidson]]. Kuidas on tahtenõrkus võimalik?
2.# [[Männiste, Indrek Männiste]]. Akraasia ja Davidson.
 
[[Kategooria:psühholoogiaPsühholoogia]]
1. Davidson, Donald. Kuidas on tahtenõrkus võimalik?
 
2. [[Männiste, Indrek]]. Akraasia ja Davidson.
 
[[Kategooria:psühholoogia]]