Redaktsioon: 9. veebruar 2022, kell 20:15 redigeeri 2001:1530:1008:ee85:21cd:3068:1445:115d (arutelu) →‎Vaata ka Märgised: Tühistatud Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Viimane redaktsioon: 9. veebruar 2022, kell 20:23 redigeeri eemalda Sohupääsenu (arutelu \| kaastöö) 13 018 muudatust P Eemaldatud muudatus 6047166, mille tegi 2001:1530:1008:EE85:21CD:3068:1445:115D (arutelu) Märgis: Eemaldamine
3. rida: '''Eestlus''' (ka: '''eesti [[rahvuslus]], eestimeelsus'''<ref>{{EKSS\|eestlus}} (vaadatud 08.10.2013)</ref>) on [[Eesti]] ja [[eestlased\|eestlaste]] rahvuslik ja kultuuriline eripära. Eesti riigi juhtimises käsitletakse eestlust [[Eesti Vabariigi põhiseadus (1992)\|põhiseadus]]e järgimisena, tagades [[eesti keel]]e ja rahvuskultuuri säilimise [[omariiklus]]e toel<ref>[https://www.riigiteataja.ee/akt/127042011002?leiaKehtiv Eesti Vabariigi põhiseadus]</ref> Ehkki eestluse selginemise ja ~~ümberkujunemised~~ümberkujunemise üks murranguid toimus [[Rahvuslik ärkamisaeg\|rahvusliku ärkamise]] raames 19. sajandil, ei saanud tollal valdavaks metatasandi mõtlemine eestluse tähendusest. 20. sajandi alguses pälvis laia kõlapinda Noor-Eesti ringkondade kriitika suletud rahvusluse suunas, millest sündis hiljem korduvalt kajastatud ja ümbertõlgendatud üleskutse: "Jäägem eestlasteks, kuid saagem ka eurooplasteks!" Seevastu 20. sajandi teisel poolel, mil Kodu-Eestis valitses [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)\|Nõukogude okupatsioon]] ning suur osa eestlastest sai [[Teine maailmasõda\|Teise maailmasõja]] tagajärjel [[Väliseestlased\|väliseestlasteks]], hakati eestlusest sagedamini kui iial varem kõnelema kui millestki hoidmist väärivast. Eestluse hoidmisest on räägitud eriti seoses eesti kultuuri säilitamise ja arendamisega väljaspool Eestit. Eestlusele omastena on mainitud ka nähtusi, mis pole küll Eestile ainulaadsed, kuid mida autorid peavad rahvuslikule kultuurile oluliseteks, näiteks [[peretalu]]sid<ref>Kaul Nurm [http://virumaateataja.postimees.ee/2420765/eestluse-elujoud-peitub-peretaludes Eestluse elujõud peitub peretaludes] Virumaa Teataja, 18.01.2003</ref> ja kõrget raamatukultuuri<ref>[http://virumaateataja.postimees.ee/2427095/juhtkiri-entsuklopeedia-ja-eestluse-elujoud Juhtkiri: Entsüklopeedia ja eestluse elujõud] Virumaa Teataja, 18.07.2003</ref>. Eestluse olemuse, Eesti ja eestlaste kultuurilise ja keelelisest ainulaadsuse tõlgendamisel on valdavalt pöördutud ilukirjanduse poole. Nii on eestluse parimate iseloomustajate seas nimetatud [[Anton Hansen Tammsaare]]t, kes viieköitelises romaanis "[[Tõde ja õigus]]" kajastas Eesti elu 19. sajandi lõpust iseseisvusaja alguseni 20. sajandil, mil omariikluse rajamine, haridustaseme tõus, [[linnastumine]] ja muud mastaapsed demograafilised ja poliitilised protsessid muutsid järsult nii Eesti igapäevast olustikku kui ka eestluse väljendusvorme. Luules on üks tähtsamaid eestlusest kirjutajaid 20. sajandi teisel poolel olnud [[Hando Runnel]], kelle luuletustes põimuvad maalähedane olustikulisus ja filosoofiline üldistus rahvalaulule lähedaste vormidega. Samas on 21. sajandil peetud oluliseks eestluse kujutajaks ka [[Andrus Kivirähk]]i, kelle romaanid "[[Rehepapp (Kivirähk)\|Rehepapp]]" ja "[[Mees, kes teadis ussisõnu]]" on küll suuresti eneseiroonilised, kuid tõstatavad olulisi küsimusi traditsiooniliste väärtuste olemuse ja muutumise teemal, ning on avaldanud mõju ka teistele kultuurižanridele.

Eestlus: erinevus redaktsioonide vahel