Virve Osila: erinevus redaktsioonide vahel

'''Virve Osila''' (a-niaastani 1967 Reest; sündinud [[10. november|10. novembril]] [[1946]]) on [[Eesti]] [[luuletaja]] ja [[näitekirjanik]].

Ta sündis [[Kohtla-Järve]]l [[kaevur]]i tütrena, aastani 1961 õppis Mäetaguse 7-kl. koolis, 1961-19621961–1962 [[Tapa 1. keskkoolisKeskkool]]is, 1963-19671963–1967 [[Tartu Meditsiinikool]]is kaugõppijana.

Töötas med.-õenameditsiiniõena [[Virumaa]]l Kuremäe maahaiglas 1963-19661963–1966, Haapsalu lastesõimes 1967-19691967–1969, Läänemaal Martna maahaiglas ja Lähtru raamatukogus 1969-19711969–1971, Virumaal Mäetaguse ambulatooriumis 1972-19751972–1975, Mäetaguse lasteaias med-õemeditsiiniõena ja kasvatajana 1975-19811975–1981.

Alates 1981. aastast on II grupi invaliid, pensionär, vabakutseline, elab Mäetagusel[[Mäetaguse]]l.

Esimene luuletus ilmus [[1957]] "Sädemes[[Säde]]mes", hiljem avaldanud värsse regulaarselt rajoonilehtedes. Ilmunud luulekogud "Mälestuste tuul" (Viljandi 1990), "Valgus valusvaikselt väreleb" (Kohtla-Järve 1991), ["Südameaed" (Kohtla-Järve 1993), "Lootuse luiged" (Viljandi 1994), "Hingelind. Urmas Alenderi mälestuseks" (Viljandi 1995), "Liblikatiibade tuhk" (Haapsalu 1996), "Peotäis päikeseõisi" (Kohtla-Järve 1996, Albu valla A. H. Tammsaare nim. kirjanduspreemia 1998) ja "Elan oma väikest elu" (Jõhvi 1998), lisaks luulebukletid "Kodulaulud" (1996), "Tundelaulud" (1996) ja "Lastelaulud" (1997, kõik Kohtla-Järve).

Osila luulet on tõlgitud vene ja saksa keelde. Rohkesti on tema luulet viisistatud, eriti [[Urmas Alender]]i poolt (kassetina "Hingelind" jm.).