Mait Laas: erinevus redaktsioonide vahel

[[Nukufilm]]i läks Laas tööle 1995. aastal. Esimene suurem töö sündis 1997. aastal [[Hardi Volmer]]iga, kus koostöös loodi ümarnukk- ja piksallatsioonitehnikal animafilm “Keegi veel”. Seejärel hakkas Laas iseseisvalt filme lavastama. 1998. aastal valmis segatehnikas eksperimentaalfilm “Päevavalgus”, kus kasutati kolmemõõtmelist lamenukku ja kuhu kaasati ka inimene. 2001. aastal valmis lastefilm “Tulelaeva kulid”. Nukufilm “Teekond Nirvaanasse” (2001) võitis prestiižel Oberhauseni lühifilmifestivalil peapreemia. Filmi on näidatud enam kui 40 festivalil. 2005. aastal esilinastus Berlinalel rahvusvahelises koostöös sündinud omnibusfilmepisoodifilm [[imdbtitle:0454883|"Lost and Found" (episood Gene+Ratio)]]<ref>{{Netiviide|autor=Postimees|url=https://www.postimees.ee/1459847/meie-mees-berliinis|pealkiri=Meie mees Berliinis|väljaanne=Postimees|aeg=14.veebruar 2005}}</ref>. Laas kogus tunnustust ka animeeritud dokumentaalfilmiga “[[Aja meistrid]]” (2008), mis pühendati Eesti nukufilmi pioneeridele [[Elbert Tuganov]]ile ja [[Heino Pars]]ile. Maailma esimene täispikk 3D-nukuooper “[[Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu]]” jõudis 2013. aastal ekraanile.