Loogilised uurimused: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
128. rida:
Meil ei ole tarvis süveneda varasemate loogikute vaidlusse, kas loogika on kunst või teadus või mõlemad või mitte kumbki. [[William Hamilton]] (''Lectures on Logic'') ütleb, et see vaidlus oli asjatu, sest see ei puudutanud loogika ulatust ja loomust, vaid seda, mida tähendab "kunst" või "teadus". Siiski, kui ei oleks olnud olulisi lahkarvamusi loogika käsitlusviisi ja sisu asjus, ei oleks see vaidlus nii tähtis olnud. Aga vaidlus definitsioonide üle on vaidlus teaduse enda üle, kui tegu on alles kujuneva teadusega, mille probleemid, meetodid ja probleemid pole veel paigas. Juba Hamiltoni ajal oli väga suuri lahkarvamusi loogika sisu, mahu ja käsitlusviisi asjus, võrreldagu ainult Hamiltoni, [[Bernard Bolzano]], Milli ja Beneke töid. Kui võrrelda [[Benno Erdmann]]i ja [[Moritz Wilhelm Drobisch]]it, [[Wilhelm Wundt]]i ja [[Julius Bergmann]]i, [[Wilhelm Schuppe]]t ja [[Franz Brentano]]t, Sigwarti ja [[Friedrich Ueberweg]]i, kas see on üks teadus, mitte lihtsalt nimi? Peaaegu võiks viimast arvata, kui ei oleks siin-seal suuremaid ühiseid teemarühmi, kuigi iga loogikutepaari puhul puuduks üksmeel õpetuste sisu ja isegi küsimuseasetuste asjus. Hamiltoniga ei saa nõustuda, sest definitsioonid väljendavad veendumusi loogika olemuslike ülesannete ja metoodilise iseloomu kohta ning nendega seotud eelarvamused ja eksitused võivad nii vähearenenud teaduse puhul juhtida uurimistöö algusest peale valedele rööbastele.
Segadust on suurendanud see, et puhta loogika iseseisvuse väljapaistvad eestvõitlejad, nagu Drobisch ja Bergmann, on esitanud loogika normatiivsust selle mõistesse kuuluvana. Oponendid nägid selles ebajärjekindlust, isegi vastuolu, sest nad tõlgendasid normatiivsust praktilisusena. Drobisch ütleb, et mõtlemist saab teaduslikult uurida kui vaimu tegevust, millel on oma tingimused ja seadused, ja kui vahendatud tunnetuse hankimise tööriista, mida saab kasutada õigesti ja valesti. Sellepärast on olemas nii mõtlemise loodusseadused kui ka selle normseadused. Esimesi uurib psühholoogia, teisi loogika. Normseadused reguleerivad tegevust alati teatud eesmärgi järgi. Oponendid saavad öelda, et Beneke ja Mill oleks sellega sõna-sõnalt nõus. Kui samastada normatiivset distsipliini praktilise õpetusega, siis on enesestmõistetav, et loogikatõdesid ei ühenda üheks distsipliiniks mitte asjade kokkukuuluvus, vaid juhtiv eesmärk. Siis aga pole õige kitsendada loogikat [[traditsiooniline loogika|traditsioonilisele Aristotelese loogikale]]. Puhta loogika pooldajad on siis veel traditsiooni lummuses. Sellised arutlused juhivad huvi kõrvale sellelt, miks suured ja iseseisvad mõtlejad pooldasid puhast loogikat kui omaette teadust. (Kant ise küll vastandas psühholoogilistele seadustele, mis ütlevad, missugune aru on ja kuidas ta mõtleb, loogilised seadused kui paratamatud reeglid, kuidas mõtlemises tuleb menetleda, aga ei käsitanud loogikat normatiivse distsipliinina selles mõttes, et ta oleks määratletud vastavusega teatud eesmärkidele. Esteetika on teadus meelelisuse reeglitest üldse, loogika on teadus aru reeglitest üldse.) Pöörame tähelepanu puhta loogika esindajatel nii populaarsele loogika ja [[puhas matemaatika|puhta matemaatika]] kõrvutusele. Ka matemaatilistel teadustel põhinevad praktilised õpetused. Teoreetilistel abstraktsetel loodusteadustel põhinevad tehnoloogiad. Sellepärast tundub loomulik, et puhta loogika mõte oleks olla abstraktne teoreetiline distsipliin, millel analoogsel moel põhineks tehnoloogia, nimelt loogika tavalises mõttes. Ja nii nagu praktilistel õpetustel üldse on normide tuletamise aluseks mõnikord üks, mõnikord mitu teoreetilist distsipliini, võib ka loogika praktilise õpetusena sõltuda mitmest distsipliinist. Kui nüüd veel osutuks, et täpses mõttes loogilised seadused ja vormid kuuluvad teoreetiliselt kinnisesse abstraktse tõe ringi, mida ei saa mitte kuidagi paigutada seni piiritletud teoreetilistesse teadustesse ning mida ennast tuleb seega võtta kõnealuse loogikana, siis võiks oletada, et selle distsipliini mõistemääratluse ebatäiuslikkused ja võimetus seda puhtal kujul esitada ning selgitada selle suhet loogikaga kui praktilise õpetusega soodustavad segiajamist selle praktilise õpetusega ning on võimaldanud vaidlust, kas loogika on olemuslikult teoreetiline või praktiline distsipliin.
Vastuväide, et siin taastatakse skolastiline Aristotelese loogika, mille ajaloo kohu on mõistnud väheväärtuslikuks, ei pea meid häirima. Võib-olla veel selgub, et see distsipliin ei ole nii vähese sisuga ja nii vaene sügavatest probleemidest. Võib-olla on vana loogika ainult puhta loogika idee väga ebatäielik ja segane teostus, aga esimese katsetusena tubli ja austusväärne. Võib-olla on traditsioonilise loogika põlgamine renessansi meeleolude õigustamatu järelmõju. Arusaadavalt oli see skolastilise teaduse võitlus suunatud eelkõige loogika kui tema meetodiõpetuse vastu. Aga see, et [[formaalne loogika]] omandas [[skolastika]] käes (eriti selle mandumise perioodil) väära metoodika iseloomu, näitav võib-olla ainult loogikateooria õige filosoofiline mõistmine. Nõnda ei tõesta ju ka arvumüstika midagi aritmeetika vastu. Renessansiaja loogikapoleemika oli õõnes ja tulemusteta, selles kõneles kirg, mitte taipamine. Teoreetiliselt loovam vaim Leibniz, kelles renessansiaja tormiline reformitung ühines uusaja teadusliku kainusega, ei tahtnud igatahes skolastikavastasest katlajahist midagi kuulda.
{{pooleli}}
==Kirjandus==
| |||