Raadio: erinevus redaktsioonide vahel

*1888. aastal tõestas [[Heinrich Hertz]] katseliselt elektromagnetlainete olemasolu, registreerides sädeostsillaatori ja dipoolantenni tekitatud elektrivälja 10 meetri kauguselt.

*1890. aastate algupoolel leiutasid itaallane [[Temistocle Calzecchi-Onesti]] ja prantslane [[Éduard Branly]] eraldi elektromagnetlainete kindlakstegemise seadise, mis sai 1894. aastal nime koheerer. See oli metallipuruga täidetud klaastoru, mille elektrijuhtivus suurenes järsult kõrgsagedusliku elektrivoolu toimel; selle voolu kutsus esile antenni kaudu vastuvõetav [[elektromagnetism|elektromagnetväli]]. Kohereri otskontaktide vaheline takistus vähenes seetõttu, et elektrivoolu põhjustatud sädelemine metalliosakeste vahel lõhkus neid eraldava [[oksiid]]ikihi. Algolekusse tagasiviimiseks tuli toru raputada.

*1894. aasta juunis demonstreeris inglise füüsik [[Oliver Lodge]] (1851‒1940) elektromagnetlainete vastuvõttu 40 jardi (36,6 meetri) kaugusel lainete allikast, milleks oli Hertzi dipool. Vastuvõtuseade koosnes traatantennist, koheererist, [[keemiline vooluallikas|patareist]] ja [[galvanomeeter|galvanomeetrist]]; selle valgustäpi hälve andis märku elektromagnetvälja olemasolust.

*1895. aasta mais demonstreeris [[Aleksandr Popov]] täiustatud koheereriga vastuvõtuseadet, mis reageeris võnkumiste allikast 30 sülla (64 meetri) kauguselt.