Conditio sine qua non: erinevus redaktsioonide vahel

Reegli ''conditio sine qua non'' järgi on tagajärg teost põhjustatud, kui teo mõttelisel eemaldamisel tagajärg kaob.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Jaan Sootak|pealkiri=Karistusõigus. Üldosa-|aasta=2018|koht=Tallinn|kirjastus=Juura|lehekülg=210-216}}</ref>  

 

''Conditio-''vormelit kasutatakse õiguses tagajärje omistamisel. Võlaõigusseaduses on ''conditio sine qua non'' reegel defineeritud §127 lg-s 4.<ref>Sein, K. (2007) Ettenähtavus ja rikutud kohustuse eesmärk kui lepingulise kahjuhüvitise piiramise alused. Dissertatsioon. Juhendaja knd prof Paul Varul. Tartu Ülikool. Lk 10</ref> Sätte järgi peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg.<ref>Võlaõigusseadus RT I, 04.01.2021, 19</ref> Põhjusliku seose tuvastamist on kirjeldanud Riigikohus lahendis 3-2-1-53-06, mille järgi: “ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud.”<ref>RKTKo 3-2-1-53-06, p 11</ref> Tekkinud kahju ei pea olema alati vahetu tagajärg.<ref>RKTKo 3-2-1-149-05, p 13</ref>

 

Karistusõiguses on ''conditio''-vormeli järgi põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel olemas, kui süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluv tegu on tagajärje eeldus. Tagajärg on konkreetselt saabunud sündmus. Põhjuslikkuse tuvastamisel lähtutakse põhimõttest ''[[Põhimõte ex post|ex post]]''. ''Conditio''-vormeli järgi tuvastatakse teo ja tagajärje seos ainult tahtliku tegevusdelikti korral.<ref name=":0" />

 

Ekvivalentsusteooria järgi on kõik esinevad nähtused põhjuslikult seletatavad. Tagajärjele saab omistada lõputult põhjusi, mis võivad tagajärjest ajas ja ruumis väga kaugele ulatuda. Sellegipoolest on ekvivalentsusteooria karistusõiguses kasutusel, see on põhjusliku seose miinimumnõue. Ekvivalentsusteooria piire rakendatakse objektiivse koosseisu juures.<ref name=":0" />

 

 

Võib juhtuda olukord, kus kahest põhjusest kummagi äramõtlemisel toimub tagajärg ikkagi ja seeläbi ei saa kummagi suhtes tuvastada põhjuslikku seost. Näiteks segab üks isik ohvri kohvi sisse mürki, aga teine isik laseb ohvri enne mürgi mõjuma hakkamist maha. Katkenud põhjuslikkuse korrektiivi järgi tuleb lähtuda ainult sellest ahelast, mis tegelikult tagajärje põhjustas. Järelikult ei vastuta isik, kelle põhjuslik ahel katkeb.<ref name=":0" />

 

Kui on mitu põhjust, millest igaüht saab mõtteliselt eemaldada nii, et tagajärg ära ei lange, on kõik põhjuslikud. Näiteks on alternatiivse põhjuslikkuse olukord, kui kaks isikut teineteisest sõltumata ja teadmata panevad pommi kolmanda isiku autosse ning auto käivitamisel lõhkevad mõlemad pommid. Sellist põhjuslikkust nimetatakse ka topeltkausaalsuseks.<ref name=":0" />

 

Kui esineb kahtlus, kas ühe teo põhjuslik seos vallandus teisest varem, tuleb tegija põhimõttel ''[[in dubio pro reo]]'' mõista süüdi katses. Kui ei ole selge, kas kumbki tegijatest võis toimida teisest varem, vastutavad mõlemad katse eest.<ref name=":0" />

 

Kui kahest teost ei saa kumbagi mõtteliselt eemaldada nii, et tagajärg ära ei lange, on tegemist kumulatiivse põhjuslikkusega. Näiteks, puistavad kaks isikut kolmanda kohvi sisse mürki, kuid mõlemad sellises koguses, et ilma teise isiku tegevuseta, ei oleks surm saabunud. Nii on tagajärg objektiivselt omistatav, kuid subjektiivselt mitte, sest kummagi tahtlus ei ulatu tagajärjeni.<ref name=":0" />

 

Võimalikke põhjuslikke ahelaid, mis tegelikult ei realiseerunud, ei tohi juurde mõelda. Nii ei ole põhjuslik seos välistatud, kui isiku tegu ära mõeldes oleks tagajärg niikuinii saabunud mõne hüpoteetilise tegevuse tulemusena. Näiteks ei välista põhjuslikku seost olukord, kus tapetakse surma mõistetud isik.<ref name=":0" />