Erinevus lehekülje "Nikolai Rumjantsev" redaktsioonide vahel

[[1801]] nimetas uus keiser Nikolai Rumjantsevi [[Riiginõukogu]] liikmeks, [[senaator]]iks ja veeteede direktoriks. [[1802]]–[[1808]] oli ta ühtlasi ka kaubandusminister. Veeteede direktorina oli tema peamiseks teeneks uute laevatatavate veeteede rajamine, peamiselt kanalite ehitamise kaudu ja [[Peterburi]] Admiraliteedi kanali kallaste kindlustamine. Lisaks oli just minister Rumjantsev see, kes saatis [[1803]] teele Venemaa esimese ümbermaailmaekspeditsiooni [[Adam Johann von Krusenstern]]i ja [[Juri Lisjanski|Juri Fjodorovitš Lisjanski]] juhtimisel. Kaubandusministrina hakati tema eestvedamisel välja andma Venemaa esimest ärilehte "Sankt-Peterburgi Kommertsuudised" ("''Санкт-Петербургские коммерческие ведомости''"). Ta reformis kaubandusalast seadusandlust ning saavutas [[1807]] uue kaubandusmäärustiku kinnitamise.
 
Peale [[Tilsiti rahu]] sõlmimist juulis 1807 nimetati krahv Rumjantsev välisministriks, sest oli tuntud Vene–[[Prantsusmaa|Prantsuse]] liidu pooldajana. Seejuures säilitas ta esialgu ka oma eelmised ametikohad. [[1808]] juhtis Rumjantsev läbirääkimisi Prantsusmaaga, kus arutati [[Türgi]] impeeriumi jagamist kahe riigi vahel. Järgmisel aastal viibis ta [[Pariis]]is, kus osales vahendajana Prantsusmaa ja [[Austria]] rahuläbirääkimistel. [[17. september|17. septembril]] [[1809]] saavutas tema juhitud Venemaa delegatsioon [[Fredrikshami leping]]u sõlmimise, millega [[Rootsi]] loovutas [[Soome]] alad Venemaale. Nende läbirääkimiste eduka juhtimise eest nimetati ta [[kantsler1810]]iks Riiginõukogu ja [[1810]]Ministrite RiiginõukoguKomitee esimeheks ehk sisuliselt valitsusjuhiks.
 
Rumjantsev jäi kindlaks Vene-Prantsuse liidu toetajaks ka peale kahe riigi suhete halvenemist ja [[Napoleon I]] sissetung Venemaale [[1812]]. aastal mõjus talle tõelise šokina. Selle tulemusel halvenes isegi tema kuulmine. Perioodil 1812-[[1813]] palus ta keisrilt korduvalt enda ametist vabastamist, kuid Aleksander I vabastas ta ainult Riiginõukogu ja Ministrite Komitee esimehe ametist. Alles [[1814]] pealepärast võitu Napoleoni üle ja Bourbonide võimu taastamist Prantsusmaal [[1814]]. aastal nõustus keiser krahv Rumjantsevi vabastama ka välisministri ametist. Tema poliitiline karjäär oli lõpule jõudnud.
 
===Metseen ja kollektsionäär===