Austerlitzi lahing: erinevus redaktsioonide vahel

Varem oli [[Napoleon|Napoleon Bonaparte]] võitnud austerlasi [[Ulmi lahing|Ulmi lahingus]] ning ettevaatlik Vene vägede ülemjuhataja [[Mihhail Kutuzov]] tõmbus oma vägedega tagasi itta, jättes [[Viin]]i ja selle suured laskemoonalaod prantslastele. Samas kasutas Kutuzov nn [[põletatud maa]] taktikat ning Napoleon püüdis läheneva talve ja Austria vägede uuesti koondumise kartuses astuda võimalikult kiiresti liitlasvägedega otsustavasse lahingusse. See võimalus saabusavanes 110 kilomeetri kaugusel Viinist, [[Austerlitz]]i linna juures (praegune [[Slavkov u Brna]] [[Tšehhi]]s [[Brno]] lähedal), kui Napoleon suutis oma vägede liikumiskiirusega liitlasi jätkuvalt üllatada ja jõudis Austria-Venemaa ühendvägedele järele.{{lisa viide}}

Napoleoni strateegilistele oskustele tuli kõvasti kasuks see, et liitlasvägedekoalitsioonivägede juures olid nende riikide monarhid – [[Venemaa keiser]] [[Aleksander I]] ja [[Saksa-Rooma keiser]] [[Franz II]] (mistõttu seda lahingut nimetatakse ka '''kolme keisri lahinguks'''). NimeltKoalitsioonivägedele ei pääsenud liitlasvägede ülemjuhataja Kutuzovi sõna maksvusele ja see oli üks paljudest tähtsatest teguritest, mis maksis liitlastele valusalt kätte. Liitlastele olituli kahjuks ka nende omavaheline halb läbisaamine ja kehv staabitöö, lisaksnad ei suutnud nad ka keerukaid manöövreid vajaliku kiirusega ja kooskõlastatult sooritada. Prantslased olid aga väga motiveeritud, oma aja tipptasemel ohvitseride ja sõjaväeliste oskustega. Taktikalistelt oskustelt olid nad vaieldamatult maailma parimad.{{lisa viide}}

*LiitlastelKoalitsioonil 70 000 venelast, 15 000 austerlast.{{lisa viide}}

*Kaotused: prantslastel 1300 langenut ja 7000 haavatut; liitlastelvastastel 16 000 langenut või haavatut, 11 500 vangivõetut.{{lisa viide}}

Lahingu alguseks paigutas Napoleon oma väed nii, et tema ''parem tiib'' oli selgesti nähtavalt nõrk. Goldbachi oja äärde oli paigutatud ainult peaaegu sümboolne kaitseliin. Seega jättis ta ühendustee Viiniga vabaks. Samuti jättis ta mulje, nagu asuks taanduma, viies väed minema lahinguvälja üle domineerivalt ja lahingu seisukohalt ülioluliselt Pratzeni kõrgendikult. LiitlasteleVastastele jäi mulje, nagu keskenduks Napoleon pearünnakuks vasakule tiivale. See meelitas liitlasi tema vägede eest läbi marssima, paljastades tegelikult oma tiiva ja kahe väe vahelise ühenduse.{{lisa viide}}

2. detsembri (vana kalendri järgi 20. novembri) koidikul liitlasedründasid Vene-Austria väed ründasidki prantslaste paremat tiiba. Napoleon suunas sinna kaitsjatele appi oma ühe kuulsaimatest marssalitest – [[Louis Nicolaus Davout]] ja tema väed. Peale Davout' vägede abi tuli kaitsjatele kasuks ka soine pinnas Goldbachi jõe ümbruses. Liitlaste rünnak takerdus ja nagu Napoleon oligi plaaninud, saatsid liitlased sinna oma tsentrist lisajõude, nõrgestades oma rinde keskosa tunduvalt. Nüüd oli aeg teha vastukäik. Selleks andis Napoleon kell 9 [[Nicolas Jean de Dieu Soult|Soult]]ile käsu viia oma korpus Pratzeni kõrgendikule. Udust kõrgendikule ilmunud prantslased olid liitlastele šokk. Kutuzov, kessaatis olukorraVene tõsidust taipas, saatis keiserlikukeisri ratsakaardiväe tähtsaimat positsiooni tagasi vallutama. Napoleon vastas oma ratsakaardiväe kõrgendikulerünnakuga paiskamisegakõrgendikule, mis sundis venelasivenelased taganema. See jättis omakorda vabaks Goldbachi ääres ründavate liitlaste tiiva ning Soult saatis oma mehed, kes olid ületanud Pratzeni kõrgendiku ja sattunud rinde keskosas kahe väe vahele, kaarega rünnakule sealsete liitlaste tagalasse. Liitlaste vasaku tiiva väed olid nüüd tagalast Soulti ja eespoolt Davout' haardes, kuid võit ei olnud siiski veel kerge tulema. Lõplik edu tuleb kanda kahtlemata Prantsuse veteranideväe taktikaliste oskuste ja selge üleoleku arvele. Liitlased põgenesid üle selja taga olevate jäätunud tiikide, osa neist vajus läbi jää ja uppus.{{lisa viide}}

[[Baltisakslased|Baltisakslasest]] jalaväe[[kindral]] [[krahv]] [[Friedrich von Buxhoeveden]] pidi lahingus juhatamajuhatas Vene-Austria vägede vasakut tiiba, kuid oli lahingu ajal purjus, mis aitas Napoleonil lihtsamini võita.{{lisa viide}}

Lahing demonstreeris liitlastelekoalitsioonivägedele karmi õppetunni abil, et nad olid Napoleoni sõjalist talenti kõvasti alahinnanud. Oma aja kohta oli tegu vaieldamatult andeka väejuhiga. Tema ainsaks vääriliseks vastaseks oli Mihhail Kutuzov, kes Austerlitzis end näidata ei saanud. Lahingu otsene tagajärg oli Austria-PrantsusePrantsusmaa rahuleping, venelasedVene agakeiserlik taandusidarmee Poolasse taganes Poola. KoalitsioonilJärjekordne olikoalitsioon sellegaPrantsusmaa lõppvastu lõppes kaotusega.{{lisa viide}}{{lisa viide}}