Saaremaa biennaal: erinevus redaktsioonide vahel

'''Saaremaa biennaal''' on aastast 1995 (1992) [[Saaremaa|Saaremaal]] Kuressaares toimuv rahvusvaheline kunstisündmus. Biennaali esimesed eestvedajad olid [[Peeter Linnap]] ja [[Eve Kiiler]] (siis Linnap), kes jätkasidlaiendasid 1992. aastal koos Anti Kuus’iga korraldatud Saaremaa fotofestivali formaati muudeteiste kunstimeediumidega janing akuutsekoondasid temaatikagakaasaegse laiendatudrahvusvahelise kujulkaasaegse kunsti tipptööd akuutsete temaatikate (Ajaloo vabrik, Invasioon jm) ümber.

Esimese biennaali põhitemaatika oli ajalugude suhtelisus ja nende fabritseerimine. Ajalugu tõlgendati biennaali näitustel ja konverentsil kui ''konstruktsiooni,'' mida juhivad inimlikud, poliitilis-ideoloogilised, majanduslikud jm huvid. „Ajalugu“ oli ürituse vaatenurgast kontseptualiseeritav suhteliselt passiivse kangana (fabric, fabrique), mida saab markeerida, sündmustega täita ja animeerida. Samal ajal käsitleti ajalugu kui tootmist ja selle produkte  ehk kui „vabrikut“ (Fabrique, vabrik), kus sündmuste valik ja neile ehitatud tähenduste toodang sõltub poliitilistest, majanduslikest jpm huvidest. Ürituse ideoloogias eristati „suurt ajalugu“ (formaliseeritud kirjutatud ajalugu pms suurriikide positsioonilt) „väikestest ajalugudest“ (kodulugu, biograafiad, isiklikud kogemused ja mälestused jmt). Seniseid „ametlikke“ ajalugusid kirjutati üritusel ümber nii kataloogitekstides (Ajaloo Vabrik : [näituse kataloog, 22. juuli - 13. august 1995. a.] = Fabrique d'Histoire / [toimetaja Peeter Linnap ; kataloogi kujundus: Eve Linnap ; kaas: Peeter Linnap, Jüri Ojaver] [Tallinn] : [Kaasaegse Foto Keskus], 1995 (Tallinn : Uniprint) 119 lk. : ill. ; 32 cm) kui ka konverentsikogumikus. Ürituse näitused toimusid Saaremaa muuseumis/ Kuressaare piiskopilinnuse ca 70 ruumis, samuti Kuressaare linnagaleriis ja tulevase teatri toona pooleliolevas hoones. Näitusel osales hulgaliselt maailma tippkunstnikke, sh, Johannas Vuoksenmaa (Soome), Christian Boltanski (Prantsusmaa), Ane Mette Ruge (Taani), Henrik Duncker/ Yrjö Tuunanen (Soome), Aleksei Šulgin (Venemaa), Igor Savtšenko (Valgevene), Susan Trangmar, Jane Mulfinger (Inglismaa), Vibeke Tandberg (Norra), Maria Miesenberger, Sven Westerlund (Rootsi), Jerzy Oleks ja Wojciech Prazmowski (Poola), Juris Boiko, Anita Zabilevska, Andrejs Grants (Läti), Mart Viljus, Jaan Toomik, Mati Karmin, DeStudio, Andrus Kõresaar, Piia Ruber, Piret Räni, Marko Laimre jt (Eesti).

Kui esimese biennaali teema oli kontseptualiseeritud AJA ja aja üleskirjutamise kaudu (ajalood, mälu, biograafia) siis II biennaal tegeles kokkuvõtlikult öeldes RUUMIGA, täpsemalt ruumi territorialiseerimise kaudu - poliitilise geograafia mõisteväljaga. Invasiooni käsitleti üritusel ja selle konverentsil nii klassikalise sissetungi või territoriaalse ülevõtmisena - kui agressiooni või infektsiooni tähenduses. 1997.aastaks oli Eestis alles vabanetud võõrvägede viimastestki kohalolekust, mis tingis kõrgendatud huvi selle temaatika vastu. Biennaali peanäitus toimus taaskord Kuressaare piiskopilinnuses, satelliitnäitusi eksponeeriti seekord peale Saaremaa muuseumi ka Jahimeeste klubis jm. Kunstnikke oli „Invasioonil“ seekord kohal Mehhikost (Julio Orozco), Kuubalt (Ernesto Pujol ja Maria Magdalena Campos-Pons), Lõuna-Aafrika Vabariigist (Chickenman Mkhize), USA-st (Victor Burgin), Suurbritanniast (Roger Palmer, judith Goddard), Iirimaalt (Anthony Haughey), Poolast (Roman Stanczak), (Hispaaniast (Joan Fontcuberta), Leedust (Deimontas Narkevicius, Gintautas Martynaitis), Lätist (Anta Pence, Kristaps Gelzis), Rootsist (Martin Sjöberg, Ann Sofi Siden, Maria Hedlund, Felix Gmelin), Prantsusmaalt (Colonel ja Thierry Geoffroy), Soomest (Jan Kaila, Lauri Astala), Kreekast (Lizzie Calligas), Ukrainast/ Saksamaalt (Boris Mihhailov), Belgiast (Francis Alys). Eesti kunstnikest esinesid biennaalil Andrus Kõresaar, Killu Sukmit, Jaanus Valt, Mart Viljus, Marko Laimre, Mari Laanemets, Anto Juske, Peeter Allik jt.