Tacoma Narrowsi sild: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) P HC: lisatud Kategooria:Ameerika Ühendriikide sillad |
Resümee puudub |
||
2. rida:
[[Fail:Tacoma Bridge Puget.jpg|pisi|1950. aastal vana silla kohale ehitatud uus sild]]
[[Fail:Tacoma Narrows and Mt. Rainier.jpg|pisi|2002–2007 rajati vana silla kõrvale uus sild]]
'''Tacoma Narrowsi sild''' on [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]] [[Washingtoni osariik|Washingtoni osariigis]] 1940. aastal ehitatud [[rippsild]] üle Tacoma Narrowsi väina [[Tacoma]] ja [[Kitsap]]i
Silla ehitamine algas 1938. aasta septembris.
Sillal oli kaks sõidurada, silla laius 12 m. Sillateki [[ferm]]id olid 2,4 m kõrged. Sildeava pikkusega võrreldes oli sillatekk kitsas ja õhuke ning ei olnud kuigi jäik. Juba ehitamise ajal hakkasid sildeava pooled keskmise ja mõõduka tuulega mitme jala ulatuses vastasfaasis 4–5-sekundiliste intervallidega üles-alla võnkuma. Mitmetest summutusmeetmetest hoolimata esines silla õõtsumist ka pärast silla liikluseks avamist. Silla keskmine osa purunes 1940. aasta 7. septembri hommikul, kui tuule kiirus oli umbes 20 m/s. Sild hakkas torsioonselt võnkuma. Kui pool keskmisest sildest kaldus nii, et vasak serv oli madalamal kui parem serv, kaldus silde teine pool vastassuunas. Sild väändus keermekujuliselt kord ühele, kord teisele poole, nii et silla telgjoon jäi enamvähem paigale. Väändumise amplituud kasvas, kuni lõpuks sild purunes ja keskmise silde tükid kukkusid väina. Silla tükkidega koos kukkus väina üks sillal olnud sõiduauto ning hukkus autos olnud koer. Autojuht suutis õõtsuval sillal enne selle purunemist ronida tugipostini, Silla purunemist jäädvustasid vähemalt neli inimest, olemas on nii film kui fotod.
Samale kohale ehitati uus sild, mis avati liiklusele 1950. aastal. Uue silla ehitamisel kasutati ära vana silla tornide alused ning trosside ankurdus. Liikluse kasvades rajati 1950. aasta silla kõrvale aastail 2002-2007 teine sild, nii et üks sõidusuund kasutas vana silda ja teine uut.
1940. aasta silla purunemisel oli pikaajaline järelmõju inseneriteadustele ja sillaehituspraktikale. Silla purunemist esitati erialaõpikuis kui näidet mehhaanilisest [[resonants]]ist. Silla purunemise uurimisel selgus, et purunemise mehhaanika oli märksa keerulisem. Üsnagi mõõduka tuulega tekkis aerodünaamiline võnkumine, mille käigus tekkisid õhuvoolus pöörised. Silla juures tekkivad õhupöörised tekitasid positiivse [[tagasiside]], mis viis võnkumise amplituudi kasvuni. Nii ei olnud silla purunemise põhjuseks silla konstruktsioonielementide resonantsi sattumine, vaid hoopiski süsteemis sillatekk-õhupöörised tekkiv positiivne tagasiside, mis tekitas kasvava amplituudiga aerodünaamilise võnkumise.<ref>Billah, Y.K., Scanian, R.H., Resonance, Tacoma Bridge failure, and undergraduate physics textbooks. Am. J. Phys. 59(2), 118–124, February 1991. </ref>
Ebastabiilsus ja võnkumine on olnud probleemiks ka hilisematel sildadel. [[Volgograd]]is 10. oktoobril 2009 avatud 2,5 km pikkune sild üle [[Volga]] suleti silla
== Viited ==
| |||