Redaktsioon: 23. mai 2021, kell 22:20 redigeeri Enetee (arutelu \| kaastöö) 9 muudatust P kirjavead ja lingid Märgis: Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 23. mai 2021, kell 22:59 redigeeri eemalda Enetee (arutelu \| kaastöö) 9 muudatust täpsustused Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
3. rida: Liitsõna '''''kakure kirishitan''''' (隠れキリシタン, カくレキリシタン) tähistab varjatud/sala-/krüptokristlust, millega viidatakse eelkõige kristlusele Jaapanis selle keelustamise ajal põrandaaluse religioonina 17.-19. sajandil (sõna 隠れる ''kakureru'' tähendab jaapani keeles 'peitu pugema'). Viitamisel teistele kristluse vormidele Jaapanis kasutatakse üldiselt inglise keelest üle võetud terminit '''''kirisuto''''' (jaapani keeles キリスト). == Kristlik sajand == 36. rida ⟶ 38. rida: Pärast Shimabara-Amakusa ülestõusu (1637-1638) kuulutati 1639. a. lisaks välja riiklik isolatsioon. Ülestõus tekkis kõrgete maamaksude kehtestamise pärast põllupidajatele, aga kuna Shimabara ja Amakusa läänide elanikkond koosnes suuremas osas kristlastest, siis valitsuse silmis oli see kristlaste ülestõus.<ref name="Miyazaki2003" /> Ülestõus suruti julmalt maha, riigi sadamad suleti ja legaalne kaubavahetus jäi alles ainult [[Holland\|Hollandiga]] läbi Dejima sadama [[Nagasaki\|Nagasakis]]. Kristluse keeld oli üleriigiline ja absoluutne. Kogu isolatsiooni ajal kuni [[Meiji restauratsioon\|Meiji restauratsioonini]] kehtis üldise kristluse kontrolli süsteem '''kirishitan aratame'''. Põhilisemad meetodid olid rahaline boonus informantidele, ~~viieperelise~~5- ja 10-perelise grupi süsteem (majapidamised koondati kogukondadesse, kus kõik kõigil silma peal hoidsid), fumie, kirjalik usust lahtiütlemise kinnitus, kirjalik tõend mõne budistliku templi juurde kuulumise kohta ja detailsed rahvastiku nimekirjad ning tegevusse haarati kõik ühiskonnaliikmed.<ref name="Miyazaki2003" /><ref name="Morris2018">Morris, James Harry. 2018. „Anti-Kirishitan Surveillance in Early Modern Japan“. Surveillance & Society, 16 (4): 410-431.</ref> Kuigi 1640. aastaks oli kristlus sisuliselt välja juuritud, jätkus see praktika, institutsionaliseerus ja alates 1660-ndatest aastatest oli see kasutusel enam mitte ainult kristluses kahtlustatavate, vaid kogu rahva jälgimise ja sotsiaalse kontrolli süsteemina kuni 19. sajandi lõpuni.<ref name="Paramore2009">Paramore, Kiri. 2009. Ideology and Christianity in Japan. New York: Routledge.</ref> Tuleb aga ära märkida, et selline anti-kirishitan poliitika oli lisaks osa üleüldisemast religioosse kontrolli programmist, ka teised religioonid ja sektid oli tagakiusamise all.<ref name="Morris2018" /> Viimaseks teadaolevaks misjonäriks jäi Sitsiiliast pärit Giovanni Battista Sidotti (1668-1714), kes saabus illegaalselt Yakushima saarele 1708. a. ja vangistati kohe. Sidottit hoiti elu lõpuni kinni Kirishitan Yashikis, välismaalaste kinnihoidmiseks mõeldus asumis Edos. == ''Kakure kirishitan'' == 17. sajandi keskpaigaks suundus kirishitan tagakiusamiste tagajärjel täielikult põranda alla. Kõik kristlased olid kas vangistatud, tapetud, usust taganenud, jätkasid traditsioone salaja või juba ammu maalt välja saadetud.<ref name="Boxer1951" /> Põrandaalune traditsioon kakure kirishitan oli elujõuline, kuid kuna kogukonnad olid oma vaimsetest juhtidest Roomas täielikult ära lõigatud, siis hakkas see arenema omasoodu ja võttis järgnevate sajandite jooksul uue kuju. Tulenevalt kohustusest kuuluda [[Budism\|budistlike]] templite juurde ja vajadusest jääda avalikkuse silme ees budistideks, peideti kristlikud sümbolid eelkõige budistlike varju, aga neile lisandusid veel [[Sintoism\|shintoistlikud]] elemendid. Näiteks [[Maarja\|Neitsi Maarjat]] kehastas budistlik jumalus Kannon, [[Kristus\|Jeesus Kristust]] Bosatsu.<ref name="Rocha2018">Rocha, Joanes da Silva. 2018. „The Triumph of Preserverance: Kakure Kirishitan in Japan and its Inscription on the World Heritage List“. Historical Yearbook, 15: 161-173.</ref><ref name="Miyazaki2003b2">Miyazaki, Kentaro. 2003. „The Kakure Kirishitan Tradition“. Handbook of Christianity in Japan, ed. Mark R. Mullins: 19-34. Leiden, Boston: Brill.</ref> Jumalateenistused, palved ja laulud muundusid isolatsiooni ajal 17.-19. sajandil tundmatuseni, usutraditsioonid krüpteeriti. Kujunes välja sünkretistlik usk, kristluse, budismi ja shintoismi süntees. Palveid ja õpetussõnu anti põlvkondade kaupa edasi suulise pärimusena ning dokumentaalseid tõendusi sellest ajast on vähe, sest tensuur jälgis hoolega, et kristlikku kirjandust sisse ei toodaks. Üks säilinud dokumente on kohalike kristlaste endi poolt koostatud doktrinaalne tekst Tenchi Hajimari no Koto (inglise keeles The Beginnings of Heaven and Earth), milles kirjeldatakse taevast ja maad, inglite ja esivanemate langemist, Neitsi Maarjat, Jeesus Kristuse elu ja [[Viimnepäev\|maailmalõppu]]. Selles on üsna suured erinevused katoliiklikust õpetusest, kuid peegeldab selgelt kakure kirishitan traditsiooni, mida järgiti.<ref name="Miyazaki2003b2" /> == Põranda alt väljatulek == 18. sajandi lõpul alanud väline surve Tokugawa valitsusele viis lõpuks sadamate avamise ja isolatsiooni lõpetamiseni 19. sajandil. Esimesed olid venelased, neile järgnesid eurooplased ning viimaks ameerika sõjalaevad kommodoor Matthew Perry juhtimisel 1853. ja uuesti 1854. a.<ref ~~(Rocha~~name="Rocha2018" ~~2018).~~/> Esialgu avati üksikud sadamad kuni [[Meiji restauratsioon\|Meiji restauratsiooniga]], mis taastas keisrivõimu 1868. a., lõppes ka isolatsioon ja Jaapan avanes taas välismaailmale. Esimeste uue laine misjonäride hulgas saabunud prantslased ehitasid isa Bernard Jean Petitjeani (1829-1884) juhtimisel 1864. a. Nagasakisse Oura katedraali, mille peale tuli ümbruskonnast välja grupp kristlasi. Seda sündmust teatakse kui kakure kirishitan avastamist,~~<ref name="Rocha2018" />~~ sest selleks ajaks arvati, et kristlust enam ei eksisteeri.<ref name="Rocha2018" /> Muutus suhtumises kristlastesse ei tulnud siiski kohe, [[keiser Meiji]] jätkas esialgu Tokugawa ajal sisse seatud repressioone. 1873. a. tühistati seni kehtinud keeld kristlusele. Põranda alt välja tulnud kristlased jagunesid nüüd kolme leeri – ühed liitusid uute misjonäride juhtimisel taas katoliku kirikuga, teised pöördusid täielikult shintoismi või budismi ja hülgasid kristluse, kolmandad jätkasid oma praktikaid ilma misjonäride juhatuseta.<ref name="Rocha2018" /> Viimane on tänaseni jäänud omaette usundiks ja kuigi hääbumas, leidub üksikuid väikeseid kogukondi väikesaarte piirkonnas Nagasaki lähistel. 2003. a. arvati nende kogukondade liikmeid olevat 1000-1500.<ref name="Miyazaki2003b2" /> 19. sajandi keskel alanud uue laine kristlikku misjonit kajastati ka selle aja eestikeelsetes misjonilehtedes. 2018. a. kanti kirishitan traditsiooniga seotud paigad Nagasaki piirkonnas UNESCO maailmapärandi nimistusse. == Viited ==

Kirishitan: erinevus redaktsioonide vahel