Kirishitan: erinevus redaktsioonide vahel

Kuigi eurooplasi ja sealhulgas kristlasi sattus Jaapanisse ka varem, loetakse ristiusu ametlikuks alguseks seal 1549. a., mil Jaapanisse saabus jesuiidist misjonär [[Francis Xavier|Francis Xavier (1506-1552)]].<ref name="Deal2009">Deal, William E. 2009. Keskaeg ja uusaeg Jaapanis, tlk. Maret Nukke. Tallinn: Tänapäev.</ref> Oma elu pühendas ta roomakatoliku kirikule ja [[Jesuiidid|Jesuiitide Ordule]], millele oli väga oluline misjonitöö [[Portugal|Portugali]] mõjualadel. See viis Xavier’ juba 1540. a. Portugali kuninga nõudmisel Indiasse<ref name="Miyazaki2003">Miyazaki, Kentaro. 2003. „Roman Catholic Mission in Pre-Modern Japan“. Handbook of Christianity in Japan, ed. Mark R. Mullins: 1-18. Leiden, Boston: Brill.</ref><ref name="MormandoThomas2006">Mormando, Franco; Thomas, Jill G. (edd.). 2006. Francis Xavier and the Jesuit Missions in the Far East. Massaschusetts: The Jesuit Institute of Boston College.</ref> ja sealt edasi Jaapanisse.

Üks vanimaid kirjalikke ülestähendusi Jaapanit külastanud eurooplaste poolt on pärit 1547. a. ja selle on raportina kirja pannud Portugali merekapten Jorge Alvares. Selle raporti andis Alvares 1547. a. Xavier’le Melakas Malaisias, kus tulevane pühak peatus mõneks päevaks oma teekonnal [[Maluku saared|Maluku saartelt]] [[Indoneesia|Indoneesias]] [[Goa osariik|Goasse]] [[India|Indias]]. Alvaresega oli koos Jaapanist põgenenud Anjiro (ka Yajiro), kellelt kuuldud lugude põhjal nägi Xavier Jaapanis suurepärast võimalust evangeeliumi kuulutamiseks.<ref name="Boxer1951">Boxer, C. R. 1951. The Christian Century in Japan, 1549-1650. Berkeley and Los Angeles: University of California Press; London: Cambridge University Press.</ref>

Anjiro läks kaasa Xavier’ga tema teenijana ja astus ristiusku 1548. a., üsna varsti peale Goas maabumist. Temast sai esimene jaapanlasest kristlane, ristinimega Paulo de Santa Fé.<ref name="Higashibaba2001">Higashibaba, Ikuo. 2001. Christianity in Early Modern Japan: Kirishitan Belief and Practice. Leiden, Boston, Köln: Brill.</ref> Koos veel mõne kaaskonnaga ühinenud jaapanlasega õppis ta juurde portugali keelt ning oli hiljem abiks ka Xavier’ tõlgina Jaapanis. 1549. a. randus nende laev [[Kagoshima|Kagoshimas]] Jaapani lõunaosas Kyushu[[Kyūshū]] saarel, Anjiro kodulinnas. Xavier’ kaaskonnas oli peale Anjiro veel kaks jesuiidi misjonäri, Anjiro vend ja kolm teenrit.<ref name="Boxer1951" /><ref name="Higashibaba2001" />

Päris algul ei saatnud Portugali misjonäre kuigi suur edu. Selle põhjuseks olid peamiselt keelelised ja maailmavaatelised erinevused, samuti suured kultuurilised erinevused, mis tekitasid osapoolte vahel arusaamatusi. Probleeme tekitasid kohalikud kombed ja religioossed vaated, mida misjonäridel oli raske mõista ja mida nad eriti ka ei austanud.<ref name="Deal2009" /> Xavier lahkus Jaapanist 1551. a. ja selleks ajaks oli kristlik kogukond kasvanud tuhande hingeni.<ref name="Boxer1951" />

Euroopast tulnud katoliiklased olid kristliku sajandi algul Jaapanis teretulnud. Nende saabumise ajaks oli Jaapan kodusõdade käigus killustunud ja jagatud suure arvu omavahel sõdivate [[Daimjo|daimyode]] vahel. Kui misjonärid lähenesid kohalikele daimyodele ja esimesed neist ka kristlusesse pöördusid, saatis missiooni suurem edu. Võõrastelt loodeti saada kasu kaubavahetuse näol ja selleks oldi valmis ka usku vahetama.<ref name="Elisonas1991">Elisonas, Jurgis. 1991. „Christianity in Japan“. The Cambridge History of Japan, ed. John Whitney Hall. Cambridge: Cambridge University Press, pp 301-372. DOI: 10.1017/CHOL9780521223553.008</ref>

Jaapan oli sel ajal sengoku või „sõdade riik“ ning üleminek feodaal- ja majandusühiskonnale oli lõppemas. Rahva killustatus aitas tugevasti kaasa nende kristianiseerimisele ja eriti oli abiks just daimyode eeskuju. Mõnel pool pöörduti tervete piirkondade kaupa. Arvatavalt isegi suurem osa kristlusesse pöördumistest toimus läbi massiristimiste ja sõjapealike käsul.<ref name="Higashibaba2001" /> Kodusõdade (1482-1558) ja kiirete sotsiaalsete muutuste perioodil pakkus ta inimestele uut väärtuste süsteemi. Võtmefiguurideks olid daimyod ja aastakümnete vältel leidsid kristlikud misjonärid toetust mitmete tugevate Jaapani sõjaliste liidrite poolt (näiteks [[Oda Nobunaga]], [[Toyotomi Hideyoshi]]).

Kodusõdade käigus killustunud Jaapan koondus 17. sajandi alguseks üheks terviklikuks riigiks ühtse sõjalise jõu alla ning selle arhitektid olid võimsad ja ambitsioonikad sõjalised liidrid [[Tokugawa Ieyasu]], [[Oda Nobunaga]] ja [[Toyotomi Hideyoshi]]. See oli kristlaste jaoks oluline muutus. Uus suhtumine kristlikku kirikusse oli osa riigi ühendamise strateegiast, mille kohaselt allutati kõik sõjalised, poliitilised, majanduslikud ja religioossed jõud keskvõimule.

[[Toyotomi Hideyoshi]] andis 1587. a. välja määruse kristlus keelustada ning käskis kõigil kristlastel riigist lahkuda ja kõigil pöördunutel usust lahti öelda.<ref name="Boxer1951" /> Esialgu ei võetud seda piisavalt tõsiselt ja misjonitegevus jätkus, ka valitsus eriti ei sekkunud.<ref name="Deal2009" /> Ainult kolm kristlast lahkus riigist.<ref name="Boxer1951" /> 1597. a. andis ta välja uue kirishitan vastase määruse ja lasi 5. veebruaril [[Nagasaki|Nagasakis]] risti lüüa 26 kristlast. Nende seas oli 6 eurooplasest frantsiskaanlast, 17 jaapanlasest frantsiskaanlast ja kolm3 jaapanlasest jesuiiti.<ref name="Higashibaba2001" /><ref name="Miyazaki2003" />

Peale [[Toyotomi Hideyoshi]] surma 1598. a. arenes kristlik kirik siiski edasi ja toimus isegi veel massiristimisi kuni 1614. a., mil tagakiusamise poliitikat tõhustati oluliselt ja asuti rakendama täiel määral. 1600. a. kehtestas [[Tokugawa Ieyasu|Tokugawa Ieyasu (1543-1616)]] oma positsiooni kuulsas [[Sekigahara lahing|Sekigahara lahingus]] Toyotomi klanni vastu, lõi 1603. a. Edo bakufu ehk Edo (tänapäeval Tokyo[[Tōkyō]]) sõjalise valitsuse (ka Tokugawa sõjaline valitsus, [[Tokugawa šogunaat]]) ja lasi end [[Keiser Go-Yōzei|keiser Go-Yōzeil]] määrata selle valitsuse juhiks šoguniks. [[Tokugawa Ieyasu]] oli kristluse suhtes esialgu siiski üsna tolereeriv, kuna oli huvitatud kasumlikust kaubavahetusest Euroopaga.<ref name="Higashibaba2001" />

1614. a. keelustati kirishitan täielikult, misjonärid ja mõjukad jaapanlastest kristlased, daimyod koos perekondadega saadeti maalt välja [[Macau|Macausse]] ja [[Manila|Manilasse]] ning kohapeal algasid jõhkrad kristlaste vastased repressioonid,<ref name="Miyazaki2003" /> mis kestsid kuni kristluse keelu tühistamiseni 1873. a. Teine šogun, [[Tokugawa Hidetada]] põhimõtteliselt kordas ja jõustas uuesti 1587. a. välja antud korraldust, nüüd aga rakendati see ellu täiel määral ja kanoniseeriti ühena Tokugawa olulisematest seadustest.<ref name="Higashibaba2001" />

Pärast [[Shimabara-Amakusa ülestõus|Shimabara-Amakusa ülestõusu (1637.-1638. a]]) kuulutati 1639. a. lisaks välja riiklik isolatsioon. Ülestõus tekkis kõrgete maamaksude kehtestamise pärast põllupidajatele, aga kuna Shimabara ja Amakusa läänide elanikkond koosnes suuremas osas kristlastest, siis valitsuse silmis oli see kristlaste ülestõus.<ref name="Miyazaki2003" /> Ülestõus suruti julmalt maha, riigi sadamad suleti ja legaalne kaubavahetus jäi alles ainult [[Holland|Hollandiga]] läbi Dejima sadama [[Nagasaki|Nagasakis]].

Kristluse keeld oli üleriigiline ja absoluutne. Kogu isolatsiooni ajal kuni [[Meiji restauratsioon|Meiji restauratsioonini]] kehtis üldise kristluse kontrolli süsteem '''kirishitan aratame'''. Põhilisemad meetodid olid rahaline boonus informantidele, viieperelise grupi süsteem (majapidamised koondati kogukondadesse, kus kõik kõigil silma peal hoidsid), fumie, kirjalik usust lahtiütlemise kinnitus, kirjalik tõend mõne budistliku templi juurde kuulumise kohta ja detailsed rahvastiku nimekirjad janing tegevusse haarati kõik ühiskonnaliikmed.<ref name="Miyazaki2003" /><ref name="Morris2018">Morris, James Harry. 2018. „Anti-Kirishitan Surveillance in Early Modern Japan“. Surveillance & Society, 16 (4): 410-431.</ref> Kuigi 1640. aastaks oli kristlus sisuliselt välja juuritud, jätkus see praktika, institutsionaliseerus ja alates 1660-ndatest aastatest oli see kasutusel enam mitte ainult kristluses kahtlustatavate, vaid kogu rahva jälgimise ja sotsiaalse kontrolli süsteemina kuni 19. sajandi lõpuni.<ref name="Paramore2009">Paramore, Kiri. 2009. Ideology and Christianity in Japan. New York: Routledge.</ref> Tuleb aga ära märkida, et selline anti-kirishitan poliitika oli lisaks osa üleüldisemast religioosse kontrolli programmist, ka teised religioonid ja sektid oli tagakiusamise all.<ref name="Morris2018" />

17. sajandi keskpaigaks suundus kirishitan tagakiusamiste tagajärjel täielikult põranda alla. Kõik kristlased olid kas vangistatud, tapetud, usust taganenud, jätkasid traditsioone salaja või juba ammu maalt välja saadetud.<ref name="Boxer1951" /> Põrandaalune traditsioon kakure kirishitan oli elujõuline, kuid kuna kogukonnad olid oma vaimsetest juhtidest Roomas täielikult ära lõigatud, siis hakkas see arenema omasoodu ja võttis järgnevate sajandite jooksul uue kuju. Tulenevalt kohustusest kuuluda [[Budism|budistlike]] templite juurde ja vajadusest jääda avalikkuse silme ees budistideks, peideti kristlikud sümbolid eelkõige budistlike varju, aga neile lisandusid veel [[Sintoism|shintoistlikud]] elemendid. Näiteks [[Maarja|Neitsi Maarjat]] kehastas budistlik jumalus Kannon, [[Kristus|Jeesus Kristust]] Bosatsu.<ref name="Rocha2018">Rocha, Joanes da Silva. 2018. „The Triumph of Preserverance: Kakure Kirishitan in Japan and its Inscription on the World Heritage List“. Historical Yearbook, 15: 161-173.</ref><ref name="Miyazaki2003b2">Miyazaki, Kentaro. 2003. „The Kakure Kirishitan Tradition“. Handbook of Christianity in Japan, ed. Mark R. Mullins: 19-34. Leiden, Boston: Brill.</ref> Jumalateenistused, palved ja laulud muundusid isolatsiooni ajal 17.-19. sajandil tundmatuseni, usutraditsioonid krüpteeriti. Kujunes välja sünkretistlik usk, kristluse, budismi ja shintoismi süntees.

Palveid ja õpetussõnu anti põlvkondade kaupa edasi suulise pärimusena ning dokumentaalseid tõendusi sellest ajast on vähe, sest tensuur jälgis hoolega, et kristlikku kirjandust sisse ei toodaks. Üks säilinud dokumente on kohalike kristlaste endi poolt koostatud doktrinaalne tekst [[Tenchi Hajimari no Koto]], milles kirjeldatakse taevast ja maad, inglite ja esivanemate langemist, [[Maarja|Neitsi Maarjat]], [[Kristus|Jeesus Kristuse]] elu ja [[Viimnepäev|maailmalõppu]]. Selles on üsna suured erinevused katoliiklikust õpetusest, kuid peegeldab selgelt kakure kirishitan traditsiooni, mida järgiti.<ref name="Miyazaki2003b2" />

Esimeste hulgas saabunud prantslased ehitasid 1864. a. [[Nagasaki|Nagasakisse]] [[Oura katedraal|Oura katedraali]], mille peale tuli ümbruskonnast välja grupp kristlasi. Seda sündmust teatakse kui kakure kirishitan avastamist (Rocha 2018),<ref name="Rocha2018" /> sest selleks ajaks arvati, et kristlust enam ei eksisteeri. Muutus suhtumises kristlastesse ei tulnud siiski kohe, [[keiser Meiji]] jätkas esialgu Tokugawa ajal sisse seatud repressioone. 1873. a. tühistati seni kehtinud keeld kristlusele.

Põranda alt välja tulnud kristlased jagunesid nüüd kolme leeri – ühed liitusid uute misjonäride juhtimisel taas katoliku kirikuga, teised pöördusid täielikult shintoismi või budismi ja hülgasid kristluse, kolmandad jätkasid oma praktikaid ilma misjonäride juhatuseta.<ref name="Rocha2018" /> Viimane on tänaseni jäänud omaette usundiks ja kuigi hääbumas, leidub üksikuid väikeseid kogukondi väikesaarte piirkonnas [[Nagasaki]] lähistel. 2003. a. arvati nende kogukondade liikmeid olevat 1000-1500.<ref name="Miyazaki2003b2" />