Popmuusika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
29. rida:
See ei ole kaldumine ega modulatsioon. Mingeid dissonantse ei pruugi üldse olla. Üks selle 1960. aastate uue paradigma tunnusjoon on muu hulgas just konsonantsete, lihtsate kolmkõlade rohkus, erinevalt tolleaegses [[džässmuusika]]s kriiskavatest noon- ja undeetsimakordidest. Aga pole ka erilisi funktsionaalseid pingeid. [[Dominant]] või isegi [[dominantseptakord]] ei nõua lahenemist [[toonika]]sse. Sellises ambivalentses tonaalsuses võib ta hoopis ise olla toonika rollis. Sisuliselt võib igale kooskõlale järgneda mistahes teine kooskõla, ilma et selles midagi väga ebatavalist oleks.<ref>Tõnn Sarv. Popmuusika. Teoreetilise analüüsi katse. – Teater. Muusika. Kino nr 1, 2014.[https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:245194]</ref>
== Tuntumaid esindajaid ==
|