Vikipeedia

Neokolonialism: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
Kolonialism - poliitika mis taotleb vähem arenenud või nõrgemate maade kolooniateks ehk asumaadeks muutmist või nende allutamist muul viisil.
 
KoloniaalcaldusteKoloniaalvalduste ümberjagamine pärast esimest maailmasõda.
 
Esimese maailmasõja aastate toimusid aasja ja aafrika maades olulised muutused, kuigi sõjategevus haaras vahetult ainult lähis-ida piirkonna.
8. rida:
Asumaade rahvad lootsid ,et pärast ilmasõja lõppu saavad nad sõltumatuse ning omariikluse.
Kuid võitjariigid (Suurbritannia, Prntsusmaa, Jaapan, Itaalia) ei soovinud kolooniatest loobuda.
Vähe sellest, pärast sõja lõppu puhkes võijatevõitjate vahel terav vaidlus Saksamaa ja Türgi endiste asumaade pärast Aasias ja Aafrikas.
Alade ümberjagamiseks mõeldi välja rahvasteliidu '''MANDAATSÜSTEEM''' , mille kohaselt said mõned riigid volituse hallata teatud maa-alasid seni, kuni sealedseasled rahvad on almisvalmis oma riiki asutama.
Hallatavaid alasid nimetati mandaaterritooriumideksmandaat-territooriumideks ehk mandaatmadeks.
LisakdLisaks sellele sõlmisid USA, Suurbritannia, Jaapan ja Prantsusmaa lepingu, millega tunnustati üksteise saarevaldusi Vaikses ookanis.
Sellega saavutati lühikeeks ajaks suurriikie tasakaal selles piirkonnas.
Samas allkirjastatallkirjastati leping, mis kutsus üles astuma Hiina iseseisvust.
Lepingupooled kohtusidkohustasid kinni pidama nn lahtisteustelahtiste uste ning võrdsete võimaluste põhimõtetest kaubanus ja majandussideetemajandussidemete oomiselloomisel hiinaga. See tähenas, et suurriigid loobusid vähemalt väliselt Hiina jagamisest mõjusfäärideks, ning hiinlastel tekkis võimalus luua ühtnühtne riik.
Jaapani sõjaline sissetund 1930. aastail pidrdaspidurdas Hiina rikliku arengut ning sundis hiinlasi oma vabaduse eest võitlema.
Iseseisvusvõistlust suurriikide vastu pidasid ka mitmed teied Aasia ja Aafrika rahvad.
 
Rahvaste vabadusliikumine pärast teist maailmasõda. maailma elanikkonnast.
Enne teist maailmasõda elas asumaades ja mandaatmaades umbes kolmandik. Teine kolmandik asus riikides, mis ei olnud küll kolooniad kuid sellegipoolest sõltusid majanduslikult ja poliitiliselt suurriikidest.
Pärast teist maailmasõda tärkas asumaade ja sõltlsriikidesõltlusriikide rahvastel uus lootus täielikuks iseseisvumiseks.
Suurimateks koloniaalriikideks olid sel hetkel Suurbitannia, Prantsusmaa, Belgia, Portugal ja Holland.
Pärast sõja lõppu algaski koloniaalimpeeriumite lagunemise ja uute riikide tekkimise ajajärk.
Suunanäitajateks olid siin Aasiariigid.
Koloniaal vastuseisuleKoloniaalvastuseisule vaatamata saavutas esimesel sõjajärgsel aastakümnel iseseisvuse suur hulk Aasia maid.
1950. aastate algul võtsid teatepulga üle Aafrika maad: esimeseks nende hulgas oli Liibüa.
Kolonialismivastase võiluse tpukstipuks sai 1950. aastate lõpp ja 1960. aastate algus, mil saavutasid iseseisvuse paljud troopilised Aafrika maad.
Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia ja Portugali kolooniaimpeeriumi varemile tekkis mõne aastaga umbes 30
uut riiki.
Järgmistel aastatel haaas iseseisvusliikumine ka ülejäänud koloniaaliterritooriume.
Iseseisvumine kulges teravas võitluses emamaade ehk metropolide vastu. Ei Prantsusmaa, Suurbritannia, Portugal ega ka Holland soovinud meretagustest valdustest vabatahtlikult loobuda.
Koloniaalvõimu üritati äilitadasäilitada kaska sõjajõuga (Prantusmaa Indo-Hiinas ja Alžeerias, Holland Indoneesias jja Portugal Angolas)
...
 
Kasutades ära vähemarenenud Aasia ja Aafrika maade raskusi, suruidsurusid suurriigid neile peale majanduslepinguid ja poliitilisi kokkuleppeid millega allutasid need maad oma mõjule. Taolist poliitikat hakkati nimetama '''neokolonialismiks ehk uuskolonialismiks.'''
 
Kaidi Lind.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Neokolonialism"