Küsimusele, mis laadi seadus see saab olla, mille ettekujutus peab tahte määrama isegi arvestamata oodatavat tagajärge, et tahet saaks nimetada absoluutselt ja piiranguteta heaks, on Kant seni vastanud, et hea tahte maksiimid on seaduskohased, st neil on seaduse kuju ning nad on seetõttu universaalselt ja paratamatult kehtivad. Me teame, et Kanti järgi on tavaline inimmõistus selle kohusekäsitusega täielikult nõus ning tal on see printsiip alati silme ees. Moraalihinnanguid juhtiva seaduse taipamiseks pole tarvis kaugeleminevat teravmeelsust. Tavaline inimmõistus kasutab selle hinnangute normi kompassina heal ja kurvalkurjal vahetegemiseks. Kanti eesmärk esimeses peatükis oli teha tavaline inimmõistus tähelepanelikuks oma printsiibi suhtes. Kõige tähtsam, millele Kant meie tähelepanu juhtis, on vast see, et kohuse ehk ülima moraaliseaduse mõiste pärineb mõistusest. Kant mainib siin [[Sokrates]]t, pidades arvatavasti silmas [[Platon]]i dialoogi "[[Menon (dialoog)|Menon]]": ta toob Sokratese kombel meist välja teadmise, mis meil juba on. Ülima moraaliprintsiibi autor ei ole filosoofia, vaid tavaline inimmõistus. See aga läheb kergesti eksi, ta kipub unustama või isegi end petma selle suhtes, mida ta juba teab. Kohuse nõuded peavad tähelepanu pärast võistlema õnnelikkuse nõuetega, ja väga sageli õnnelikkus võidab. Sellistel puhkudel kaldub tavaline inimmõistus end oma motiivide suhtes petma. Ta otsib vabandusi ja viise, kuidas moraaliseaduse tähendust moonutada. On alaline oht, et tavatunnetus ignoreerib seesmist kompassi või isegi kaotab võime seda ära tunda. Filosoofia aga saab aidata inimmõistust järjel püsida. Ta saab hea tahte loomust täpselt kirjeldada. Ta saab kohusest ja kalduvusest tehtud tegusid hoolikalt eristada. Ta saab teha meile raskemaks unustada, mida moraal nõuab, või end selles petta.<ref>Sedgwick 2008:79–80.</ref>
