Alusepanek kommete metafüüsikale: erinevus redaktsioonide vahel

Head tahet ei tule hinnata heaks mitte selle järgi, mida see esile kutsub või ära teeb, mitte tema kõlblikkuse järgi mingi etteantud eesmärgi saavutamiseks, vaid ainult tahtmise järgi, st iseenesest, ja omaette vaadelduna võrreldamatult palju kõrgemaks kui kõike, mis temaga mingi kalduvuse, või kui soovitakse, kõigi kalduvuste summa heaks võidaks korda saata. Isegi kui saatuse erilise ebasoosingu või võõrasemaliku looduse viletsa varustuse tõttu puuduks sellel tahtel täielikult võime oma kavatsust läbi viia, kui ta hoolimata suurimast jõupingutusest ikkagi midagi korda ei saadaks ning jääks üle ainult hea tahe (muidugi mitte pelga soovina, vaid kõikide vahendite mängupanemisena, mis meie võimuses on), siis säraks ta ikkagi omaette nagu juveel, nagu miski, mille kogu väärtus on temas endas. Kasulikkus või viljatus ei saaks sellele väärtusele midagi ei lisada ega temalt ära võtta. See oleks ainult otsekui raam, et teda saaks tavakasutuses paremini käsitseda või et tõmmata talle nende tähelepanu, kes ei ole veel piisavalt asjatundjad, mitte aga selleks, et teda asjatundjatele soovitada ja tema väärtust määrata.

Teo moraalne väärtus ei kätke seega mitte tagajärjes, mida sellelt oodatakse, niisiis ka mitte mõnes teo printsiibis, mis peab oma motiivi laenama sellelt oodatavalt tagajärjelt. Sest kõiki neid tagajärgi (oma seisundi meeldivus, ja isegi võõra õndsuse edendamine) saaksid esile kutsuda ka teised põhjused, ja selleks ei oleks tarvis mõistusega olendi tahet, mis on siiski ainus, milles võib leiduda kõrgeim ja tingimatu hea. Seega ei saa mitte miski muu kui ettekujutus seadusest iseeneses, mis leidub küll ainult mõistusega olendis, niivõrd kui tahte motiiv on see, mitte aga loodetav tagajärg, olla see nii suurepärane hea, mida me nimetame kõlbeliseks, mis on selles isikus endas juba kohal, kes selle järgi toimib, mitte ei tule seda oodata alles tagajärjest. (Märkus. Mulle võidaks ette heita, nagu ma otsiksin sõna "austus" taga ainult varjupaika hämarast tundest, selle asemel et mõne mõistuse mõistega selles küsimuses selget vastust anda. Aga kuigi austus on tunne, ei ole see mõjuga saadud, vaid mõistusmõiste abil ise tekitatud tunne ning seetõttu kõigist esimest liiki tunnetest, mis on taandatavad kalduvusele või kartusele, spetsiifiliselt erinev. Seda, mida ma tunnetan vahetult enda jaoks seadusena, tunnetan ma austusega, mis tähendab lihtsalt teadlikkust minu tahte alluvusest seadusele, ilma et seda vahendaksid teised mõjud minu meelele. Tahte vahetut määramist seadusega ja teadlikkust sellest määramisest nimetatakse austuseks, nii et seda peetakse seaduse tagajärjeks subjektis, mitte seaduse põhjuseks. Õigupoolest on austus ettekujutus väärtusest, mis minu enesearmastust kahjustab. Järelikult on see miski, mida ei peeta ei kalduvuse ega kartuse esemeks, kuigi sel on ühtlasi mõlemaga midagi analoogset. Austuse ese on järelikult seadus ja nimelt see, mille me ise endale ja ometi iseenesele paratamatuna peale paneme. Kui seadusele me allume sellele, küsimata enesearmastuselt; meie enese poolt pealepanduna on see siiski meie tahte järelm ning tal on esimeses suhtes analoogia kartusega, teises suhtes kalduvusega. Igasugune austus isiku vastu on õigupoolest ainult austus (korralikkuse jne) seaduse vastu, mille eeskuju see isik meile on. Et me peame oma talentide laiendamist ka kohuseks, siis me kujutame endale talentidega isiku näol ka otsekui seaduse eeskuju (et harjutamisega saada selle poolest tema sarnaseks), ja see moodustab meie austuse. Kogu moraalne niinimetatud huvi seisneb ainult austuses seaduse vastu.)

Nii oleme siis tavalise inimmõistuse moraalses tunnetuses jõudnud printsiibini, mida ta küll niisuguses üldises vormis eraldi ei mõtle, mis aga on tal ometi alati tegelikult silme ees ja mida ta kasutab oma otsustuste tegemise mõõdupuuna. Siin oleks kerge näidata, kuidas ta selle kompassiga käes kõikidel ettetulevatel juhtudel väga hästi oskab vahet teha, mis on hea, mis kuri, mis kohusekohane, mis kohusevastane, kui ilma talle vähimatki uut õpetamata juhitakse ainult Sokratese[[Sokrates]]e kombel tähelepanu tema enda printsiibile, ning et järelikult pole tarvis teadust ega filosoofiat, et teada, mida tuleb teha, et olla aus ja hea, ja isegi selleks, et olla tark ja vooruslik. Seda saaks küll juba ette oletada, et teada seda, mida tuleb teha, seega ka teada, mis on iga inimese kohus, ka iga, isegi kõige tavalisema inimese asi. Siin ei saa küll ilma imetluseta vaadata, kui palju rohkem on tavalises inimarus praktilisel otsustuste tegemise võimel võrreldes teoreetilisega. Kui viimase puhul tavamõistus julgeb kogemusseadustest ja meeltetajumustest kaugemale minna, satub ta puha mõistetamatustesse ja vastuoludesse iseendaga, vähemalt teadmatuse, hämaruse ja järjekindlusetuse kaosesse. Praktilise puhul aga otsustuste tegemise jõud siis alles hakkab näitama end päris kasulikuna, kui tavaaru välistab praktilistest seadustest kõik meelelised impulsid. Ta muutub siis isegi subtiilseks, võib-olla tahab ta oma südametunnistusega või teiste pretensioonidega selle suhtes, mida nimetada õigeks, kiusata, või ka tegude väärtust omaenese selgusesaamise jaoks siiralt määrata, ja mis kõige tähtsam, ta võib viimasel juhtumil täpselt sama palju loota märki tabada, kui iganes filosoof seda loota saab, tal on selles peaaegu veel rohkem kindlust kui isegi filosoofil, sest tavaarul ei ole ju peale selle muud printsiipi, filosoofi otsustust aga võib hulk võõraid, asja juurde mitte kuuluvaid kaalutlusi kergesti segi ajada ja otsesuunast kõrvale kallutada. Kas poleks mitte seepärast soovitatavam moraaliasjades piirduda tavalise mõistusotsustusega ning filosoofiat mängu tuua üksnes selleks, et esitada kommete süsteemi seda täielikumalt ja arusaadavamalt, ning ühtlasi nende reegleid tarvituseks (veel enam aga disputeerimiseks) mugavamalt, mitte aga selleks, et tavalist inimaru isegi praktilises sihis tema õnnelikust lihtsusest välja tuua ning teda filosoofia läbi uuele uurimise ja selgusesaamise teele tuua?

Süütus on suurepärane asi, ainult et on jälle väga halb, et seda ei saa hästi säilitada ja see võrgutatakse kergesti. Sellepärast vajab isegi tarkus – mis muidu seisneb küll rohkem tegemistes kui teadmistes – siiski ka teadust, mitte selleks, et temalt õppida, vaid selleks et võimaldada oma eeskirjade kuuldavõtmist ja kestvust. Inimene tunneb endas võimsat vastukaalu kõigile kohuse käskudele, mida mõistus talle nii lugupidamisväärselt ette paneb, oma vajaduste ja kalduvuste näol, mille täieliku rahuldamise ta võtab kokku õnnelikkuse nime all. Aga mõistus käsib oma ettekirjutisi järeleandmatult, seejuures ometi kalduvustele midagi tõotamata, seega noid metsikuid ja sealjuures nii õigustatutena paistvaid pretensioone (mis ei taha mitte ühelgi käsul end ära kaotada lasta) otsekui haavavalt kahjustades ja mitte austades. Siit sugeneb aga loomulik dialektika, st kalduvus nende rangete kohuseseaduste vastu targutada ning nende kehtivust, vähemalt nende puhtust ja rangust kahtluse alla seada ning neid võib-olla meie soovidele ja kalduvustele kohasemaks teha, st neid põhjalikult rikkuda ja neilt kogu väärikuseväärikus röövida, mida siis lõpuks isegi tavaline praktiline mõistus ei saa heaks kiita.