Friedebert Tuglas: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
42. rida:
== Looming ==
[[Pilt:Nikolai Triik TKM 1551B.jpg|pisi|[[Nikolai Triik|Nikolai Triigi]] joonistus "Friedebert Tuglase portree" (1928)]]
Kirjanikuna meeldis Tuglasele müstifitseerida ja maske vahetada. Nii avaldas ta sugestiivse esseenovelli olematust kirjanikust Arthur Valdesest (1918), mõeldes välja tema lühikese eluloo, andes talle oma sünnikuupäeva ja esteetilised ideaalid ning kirjeldades tema loomingu pähe viit oma poolelijäänud teost. Müstifikatsioon Valdesest meeldis Tuglase kolleegidele sedavõrd, et nad arendasid seda edasi nii Eestis kui ka Soomes. Teise pseudonüümina nimetas kirjanduslik sõpruskond Tuglast tema romaani "[[Felix Ormusson]]" autorilähedase
Tuglas oli Suitsu kõrval [[Noor-Eesti]] hing algusest lõpuni (1905–1915). Ta oli rühmituse väljapaistvaim proosaautor ja mõjukaim kriitik. Kuid juba sellal ilmnes ka, et ta on erakordselt sobiv kirjanduselu võtmeisikuks. Ta koostas, toimetas ja kirjastas rühmituse väljaandeid. Avastas, toetas ja publitseeris talente, nagu [[Juhan Liiv]], [[Jaan Oks]], [[Hendrik Adamson]] ja [[Marie Heiberg]], keda laiem üldsus ei tundnud või oli unustanud. Hoidis sidet kodumaal elavate või võõrsil rändavate kaasautoritega. See oli lõppematu hulk tööd{{lisa viide}}. Aga Tuglas oli väsimatu ja ülimalt korrektne.{{lisa viide}}
| |||