Prantsuse valgustus: erinevus redaktsioonide vahel

Prantsuse valgustajad, Euroopa valgustusliikumise kõige väljapaistvamad eestvõitlejad, uskusid optimistlikult, et uut ühiskonda, mis arvestab inimese vajadusi, on võimalik ehitada mõistuse toel. Valgustajad pidasid inimeste hädade põhjuseks harimatust ja vaimupimedust, seega olid mõistuse ja teaduse arenemine, hariduse ning teadmiste levitamine need hoovad, mis pidid kindlustama õnneliku elu. Valgustusfilosoofia teiseks ideaaliks oli loomulik inimene, ja et looduse ees on kõik inimesed võrdsed, on neil ka võrdne õigus ennast arendada ning teostada. Kunagi varem polnud filosoofide ideed nii otseselt mõjutanud rahvast ja sotsiaalseid protsesse kui valgustusajal. Valgustajate vabameelsed mõtted jõudsid kõikjale. Valgustajate huvide ring oli väga lai ning isiksustena olid nad erakordselt mitmekülgsed: tegutsesid ühtaegu filosoofidena, publitsistidena, ajaloolastena, majanduskriitikutena, teaduse edasiarendajatena; hindasid kõrgelt kirjanduse ja kunsti rolli ühiskonna arengus. Kuulutades vabadust ja võrdsust, uskusid nad aga samas „valgustatud monarhi“ teooriasse.