Teaduslik meetod: erinevus redaktsioonide vahel

'''Teaduslik meetod''' on tõeste teadmiste saamise üldised toimingud. Tuntum on nn [[hüpoteetilis-deduktiivne meetod]]; vaatluste või mõõtmiste põhjal [[hüpotees]]ide püstitamine, nende põhjal ennustuste tegemine ja ennustuste paikapidavuse kontrollimine korratavate [[eksperiment|katsete]] teel. Toetudes teaduslikule meetodile omame kaasaegset teaduspõhist [[maailmavaade]]t, tunneme [[loodusseadus]]eid ja oskame [[Maailm (filosoofia)|maailmas]] toimuvat seletada teaduslike [[teooria]]te abil.

 

[[Thomas Kuhn]]i järgi pole võimalik eraldada kontrollitavat teooriat teooriast, mille raames vaatlusi tehakse; teadust tehakse teadlaskonna konsensust väljendavate [[paradigma (Kuhn)|paradigma]]de raames, teadus on pigem sotsiaalne kui loogiline protsess ning vahe teaduse ja mitteteaduse vahel on vastavate kogukondade käitumises. Teadusfilosoofid on esile toonud ka [[induktsiooniprobleem]]i – üksikute katsetulemuste põhjal ei saa vältimatult järeldada üldist teooriat.

 

 

Teaduslik uurimistöö algab erapooletust vaatlusest või mõõtmisest (kuigi seda tehakse üldiselt mingi eelneva teooria või oletuse raamides). Mõõtmised peavad olema võimalikult täpsed ning sisaldama ka mõõtemääramatuse hinnangut. Seejärel püstitab teadlane hüpoteesi, tavaliselt mingi põhjusliku seose või korrelatsiooni kohta. Hüpoteesi allikaks võib olla analoogia, induktsioon või puhas fantaasia, sageli ka raskesti seletatav inspiratsioon. Deduktsiooni teel tuletatakse üldisest hüpoteesist konkreetne ennustus. Selle kontrollimiseks viiakse läbi katseid või teatud juhul ka vaatlusi ning võrreldakse tulemusi ennustusega. Katsete puhul on oluline nende täpne dokumenteerimine, korratavus teiste teadlaste poolt ja mitmeti tõlgendatavuse välistamine. Vastavalt katsetulemustele leiab aset hüpoteesi kinnitamine või ümberlükkamine.

 

 

==Vaata ka==