Herta Laipaik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Jutupaunik (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
Jutupaunik (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
||
18. rida:
1977-ndal aastal ilmus Herta Laipaiga sulest krimijuttude<ref>{{Netiviide|url=https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_kriminaalkirjandusteoste_loend|pealkiri=Eesti kriminaalkirjandusteoste loend}}</ref> kogumik "Kummitus muusikatoas. Doktor Vallaku mõistatus". Teos oli populaarne, ning Herta Laipaika on nimetatud eesti sõjajärgse krimikirjanduse emaks ning eesti esimeseks "krimileediks".<ref>{{Netiviide|url=https://leht.postimees.ee/7167652/herta-laipaik-tudruk-hummuli-magedelt|pealkiri=Herta Laipaik – tüdruk Hummuli mägedelt}}</ref>
Herta Laipaiga kirjanduslikku kullafondi kuuluvad etnoõuduste žanris kirjutatud muistendilaadsete lugude kogumikud "Maarjakask (1983), "Kurjasadu" (1987) ja "Hauakaevaja lood" (1991). Andrus Org kirjutab: "Muistendilaadseid jubejutte koondab Herta Laipaiga kogumik "Maarjakask" (1983), kus täiskasvanutele mõeldud müstilise atmosfääriga kaheksa lugu sisaldavad ehtsat algupärast paganlikku pärandit, nii teispoolseid jõude kui ka nõiduslikke elemente (nt lapsi vette meelitav jõenäkk, seitse sohu uppunud talupoega, kalmuvaimude kättemaks). Žanriliselt liigitub kogumik etnoõuduseks, mis töötleb folkloorset ja etnograafilist ainet psühholoogilises võtmes. Sünge miljööga karmid lood päädivad enamasti traagilise lõpplahendusega, läbivaks motiiviks on hukatuslik kirg. Laipaiga kuulumist eesti etnoõudusulme tippu kinnitab veel teinegi kogumik "Kurjasadu" (1987), kus tegutsemas on vete-ja puuhaldjas, kratid, kurjamid, nõiad ja teised üleloomulikud olendid. Helme kihelkonnast pärit õudusmotiive kasutab Laipaik kogumikus "Hauakaevaja lood" (1991), kus jutte raamivad peategelasest kalmistuvahi Surma-Kusta monoloogid.<ref>{{Netiviide|autor=Andrus Org|url=https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/55882/org_andrus.pdf?sequence=5&isAllowed=y|pealkiri=“Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika”|aeg=2017}}</ref>
Eesti ulmekirjanduse asjatundja ning antoloogiate koostaja Raul Sulbi on Laipaika pidanud "folkloorse õuduskirjanduse" rajajaks Eestis. Need Laipaiga originaalsed muistsed lood kütkestavad oma iidsete mulgi kommete, uskumuste ning keelekasutusega ka tänapäeva lugejaid.
| |||