Herta Laipaik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Jutupaunik (arutelu | kaastöö) Lisa info loomingu kohta |
||
14. rida:
Herta Laipaik viljeles oma pika kirjanikutee jooksul mitmeid erinevaid žanreid. Tema sulest on ilmunud ulmeraamatuid, sealhulgas folkõudust, krimikirjandust, kuuldemänge ja lühiproosat.
Varasematest lühijuttudest on tuntumad jutustused "Teenijatüdruk Kärt" (1944), "Gloria Dei" (1966) ja "Orjakivi" (1966). Hea ainetundmisega paistab silma Laipaiga Siberi teemaline looming romaanides "Hõbetähega taigas" (1958) ja "Angaraa ääres" (1992) ning jutukogus "Üksik paat Jenisseil" (1966), kus muuhulgas kirjeldatakse Eestist väljasaadetute elu sõjajärgses Siberis.
1977-ndal aastal ilmus Herta Laipaiga sulest krimijuttude kogumik "Kummitus muusikatoas. Doktor Vallaku mõistatus". Teos oli populaarne, ning Herta Laipaika on nimetatud eesti sõjajärgse krimikirjanduse emaks ning eesti esimeseks "krimileediks".
Herta Laipaiga kirjanduslikku kullafondi kuuluvad etnoõuduste žanris kirjutatud muistendilaadsete lugude kogumikud "Maarjakask (1983), "Kurjasadu" (1987) ja "Hauakaevaja lood" (1991). Andrus Org kirjutab: "Muistendilaadseid jubejutte koondab Herta Laipaiga kogumik "Maarjakask" (1983), kus täiskasvanutele mõeldud müstilise atmosfääriga kaheksa lugu sisaldavad ehtsat algupärast paganlikku pärandit, nii teispoolseid jõude kui ka nõiduslikke elemente (nt lapsi vette meelitav jõenäkk, seitse sohu uppunud talupoega, kalmuvaimude kättemaks). Žanriliselt liigitub kogumik etnoõuduseks, mis töötleb folkloorset ja etnograafilist ainet psühholoogilises võtmes. Sünge miljööga karmid lood päädivad enamasti traagilise lõpplahendusega, läbivaks motiiviks on hukatuslik kirg. Laipaiga kuulumist eesti etnoõudusulme tippu kinnitab veel teinegi kogumik "Kurjasadu" (1987), kus tegutsemas on vete-ja puuhaldjas, kratid, kurjamid, nõiad ja teised üleloomulikud olendid. Helme kihelkonnast pärit õudusmotiive kasutab Laipaik kogumikus "Hauakaevaja lood" (1991), kus jutte raamivad peategelasest kalmistuvahi Surma-Kusta monoloogid.
Eesti ulmekirjanduse asjatundja ning antoloogiate koostaja Raul Sulbi on Laipaika pidanud "folkloorse õuduskirjanduse" rajajaks Eestis. Need Laipaiga originaalsed muistsed lood kütkestavad oma iidsete mulgi kommete, uskumuste ning keelekasutusega ka tänapäeva lugejaid.
Aastad 1980-2000 olid Herta Laipaiga produktiivseim periood. Sinna ajajärku kuuluvad lisaks eelnimetatule veel romaanid "Pelg" (1993), "Koerakoonlane" (1993), "Pärlid surevad pikkamisi" (1993), "Musta opaali rada" (1996), "Oma koja narr" (1998) ning "Ood litrilisele õhtukleidile" (1999). Herta Laipaiga viimane teos on teise maailmasõja sündmusi kirjeldav mälestusromaan "Tuulekellad" (2000), mille eest kirjanik pälvis A.H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia. Raamatu inglise keelne tõlge "Wind Chimes" (tõlkija Virve Martin) avaldati 2006-ndal aastal.
Aastal 2001 autasustati Herta Laipaiga loomingut Valgetähe teenetemärgiga.
===Romaanid===
| |||