Isik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
 
15. rida:
"ISIK, nagu ma seda mõistan, on selle Ise nimi. Iga kord, kui inimene leiab selle, mida ta nimetab iseendaks, võib minu meelest keegi teine öelda, et seal on seesama isik. See on kohtulik termin, mis omistab tegusid ning nende häid ja halbu külgi; ja nõnda kuulub see ainult arukatele toimijatele, kes on võimelised õiguseks, õnneks ja viletsuseks. See isikulisus laieneb praegusest olemasolust kaugemale sellele, mis on möödas, ainult teadvuse läbi, mille läbi see saab huvitatuks ja vastutusvõimeliseks; omab ja omistab endale möödunud tegusid täpselt samal alusel ja samal põhjendil nagu praegusi. See kõik rajaneb huvitatusel õnnest, teadvuse vältimatul saatjal; sest see, mis on teadlik naudingust ja kannatusest, soovib, et see ise, mis on teadlik, oleks õnnelik. Ja kui ta mõnd möödunud tegu ei saa teadvuse läbi lepitada või OMISTADA tollele praegusele isele, siis ta ei saa sellest olla rohkem huvitatud kui juhul, kui ta polekski seda kunagi teinud: ja saada naudingut või kannatust, s.o tasu või karistust mõne säärase teo eest on sama hea kui olla tehtud õnnelikuks või õnnetuks oma esmases olemises, ilma ühegi veata. Sest kui oletada, et inimest karistatakse praegu selle eest, mida ta on teinud teises elus, mille täielikule teadvustamata jäämisele ta võib olla määratud, mis vahet siis on karistuse ja õnnetuks LOODUD olemise vahel? Ja sellepärast ütleb apostel kooskõlas sellega, et suurel päeval, kui igaüks "saab oma tegude järgi, kõigi südamete saladused avatakse". Seda lauset õigustab teadlikkus, mis igal inimesel saab olema, et NEMAD ISE, millistes kehades nad ka ei ilmne või mis substantside küljes tahes see teadvus on, on SAMAD, kes sooritasid nood teod, ning on ära teeninud karistuse nende eest."
 
Inimesel on [[mittemateriaalsus|mittemateriaalne]] [[substants]], mis temas [[mõtlemine|mõtleb]]. Isik on mõtlev [[mõistusega olend]]. Ent [[isiku identsus]] läbi aja ei seisne mittemateriaalse substantsi identsuses ega nõua seda.{{lisa viide}}
 
==Isiku mõiste määratlus==
Locke'i järgi{{lisa viide}} on isiku juures oluline [[eneseteadvus]]. Isiku tunnusteks on peetud ka [[keel (keeleteadus)|keel]]e kasutamise võimet, sotsiaalsust ning enda ja kaasisikute vaatlemist moraali seisukohast. See nõuab, et isiku [[vaimuseisund]]ite seas oleks "kõrgemat järku" [[uskumus]]ed, [[soov]]id ja [[kavatsus]]ed, st soovid või kavatsused omada või mitte omada teatud esimese järgu soove.
 
Enamiku autorite järgi{{lisa viide}} on isikul vähemalt tavaliselt [[keha]] ning tal on nii [[kehaline omadus|kehalisi]] kui ka [[vaimne omadus|vaimseid omadusi]]. Mõne autori järgi{{lisa viide}} ei saa [[vaimuseisund]]eid olla ilma kehata, sest muidu ei saa määratleda nende [[identsustingimused|identsustingimusi]]. Viimane kehtib juhtudel, kui vaimuseisundit peetakse osaliselt konstitueerituks suhtega [[käitumine|käitumisega]], ning juhtudel, kui vaimuseisundi [[intentsionaalne sisu|intentsionaalset sisu]] peetakse osaliselt määratuks keskkonnaga, millega subjekt on tajukontaktis.
 
Isiku mõiste määratlemine nõuab isiku [[identsustingimused|identsustingimuste]] selgitamist. [[Isikuidentsus]]e uurimine on kujunenud omaette filosoofiavaldkonnaks.